Connect with us

Eesti

Arvustus: Eesti jutupliiats on nii haarav, et meelitab lapsed ekraanide tagant ära

Avaldatud:

Seekord saime testimiseks Eesti mänguasja- ja õppevahenditurul uudse asja – digitaalse jutupliiatsi. Eesti firma Dilesy annab välja helindatud raamatuid ja õppematerjale, mida saab “pliiatsi” abil kuulata. Mõte on tuua raamatutest kaugenevad lapsed taas tagasi raamatute juurde. Osa teksti tuleb raamatust ise lugeda, osa loeb ette pliiats, kui sellega raamatusse õrnalt vajutada.

Helindatud trükiste kirjastuse DILESY tegevjuht Laura Päit selgitab, kuidas nende ettevõtmine alguse sai: “Digital Learning Systems asutati 2013. aasta novembris. Seni oleme arendanud tooteid riigihangete tellimusel. 2014. aastal võitsime Keskkonnaameti korraldatud “Keskkonna ja jätkusuutliku arengu valdkonna õppematerjalide” ideekonkursi ja riigihanke ning arendasime õppemängu Lotte loodusmäng. Mäng läks üle Eesti ligi 90-sse lasteasutusse. Nüüd on ka õppemäng Hooandjas kõigile kättesaadav. 2015.-2016. aastal helindasime koostöös SA-ga Innove pildiraamatute sarja “Loeme koos” seitse raamatut. Raamatud on mõeldud haridusasutustele, neid hetkel kusagilt osta ei saa.”

Proovimiseks saime kaks vahvat komplekti – lasteaedadele mõeldud suures formaadis raamat sarjast “Loeme koos” ning “Lotte loodusmäng”. Mõlemad töötavad koos digitaalse jutupliiatsiga.

Jutupliiats ise on jämedat pliiatsit meenutav plastist abivahend raamatu või kaartide “lugemiseks”. Mõistagi ei loe pliiats ette iga raamatut, vaid sellega ühilduvat helindatud raamatut. Asetades pliiatsi otsa paberi lähedale või õrnalt vastu, hakkab pliiats rääkima sellest, mis pildil on. Pliiatsi otsas on kõlar. Seesugune digitaalne vidin peaks tooma ka need lapsed rõõmsalt raamatu juurde, kes muidu raamatuid väga ei armasta. Põnev on asetada pliiatsit paberil erinevatesse kohtadesse ja kuulata, mida ette loetakse. Vahel esitatakse ka küsimusi, mõistatusi, luuletusi või kostub laul. Seega – igati põnev on raamatut vaadata, kui raamat meiega ise räägib.

Dilesy jutupliiatsit on lihtne kasutada. Sellel on 6 nuppu. Sisse-välja lülitamise nupp, heli reguleerimise nupud, pliiatsit tutvustav nupp, viimati esitatud teksti taasesitamise nupp ning pausi nupp. Esialgu oli tükk tegemist pliiatsi sisse lülitamisega. Selgus, et nuppu tuleb üsna kaua all hoida, alles siis hakkab kostma tervitustekst. Esialgu püüdsime lihtsalt vajutada, siis veidi all hoida, aga tööle pliiatsit ei saanud. Kui nipp selge, siis tegelikult keeruline ei ole. Küll aga häirib üks asi – igal sisselülitamisel hakkab pliiats kõnelema kõige valjemal režiimil. Nii et alati on vaja kibekähku hakata vajutama heli vähendamise nuppu, kui näiteks ei soovi kodus mõnd magajat üles äratada või ühistranspordis kaasreisijaid ehmatada. Ilmselt lasteaias või koolis see helitugevus ei segaks. Pliiats võiks jätta meelde, missuguse helitugevusega ta välja lülitati ja uuel käima panemisel jätkata sama valjusti. Kodustes tingimustes lülitasime me ta alati mitu korda vaiksemaks. Ka on seda võimalik kuulata kõrvaklappidest. Kaasas on juhe pliiatsi laadimiseks.

dilesy jutupliiats 8542359265275565892568756843587694623858724543

Jutupliiats on kerge ja lihtne, aga toimib hästi.

Raamat on kätte võttes tõepoolest tavaline paberist raamat, mitte plastist ja sisseehitatud nuppude-patareidega, nagu raamatupoodidest väikelastele mõningaid häälitsevaid teoseid leida võib. Pliiats loeb paberilt sinna trükitud koodi, mida me palja silmaga ei näe, aga pliiatsi otsas olev optiline sensor identifitseerimistehnoloogia abil tuvastab.

Raamat on väga tore, lihtsa õpetliku teksti ja ilusate piltidega. Sarjas on palju erinevaid raamatuid, kõigis üks õpetlik jutuke erineval teemal. Kahjuks on raamatust vaid keskmised 2 lehekülge jutupliiatsiga “loetavad”, kogu ülejäänud raamatut tuleb ikka vanal moel ise lugeda. Testis osalenud lapsed said ruttu aru, millisele leheküljele tuleb pliiatsiga läheneda ja millisele mitte. Pliiatsi kasutamine sai kibekiirelt selgeks ka peagi 2-aastaseks saavale lapsele, vanematest lastest rääkimata. Igal juhul on helindatud raamatud laste jaoks köitvad ja end kasutama kutsuvad.

Üldiselt on pildil olevad asjad väga hästi ja täpselt pliiatsiga loetavad/kuulatavad. Vajutades pliiatsiga esemele, räägib pliiats sellest mitu lauset, mitte ei nimeta vaid eset. Näiteks vajutades nukuvankrile, ei öelda ainult “nukuvanker”, vaid tuleb pikem jutt: “Nukuvanker on vaiba peal. Vankris on jänes. Nukk ja tekk on vankri kõrval maas.”
Küll aga on mõnes üksikus kohas mõni väike apsakas – näiteks kui laps vajutab pildil lauda räästa all olevale pääsukesepesale, kuuleb ta: “See on laut. Laudas elavad loomad.” Tõsi küll, iga väiksemat rohuliblet ei ole helindatud, aga see linnupesa on üsna suur ja laste pilku köitev, nagu muudki suuremad-konkreetsemad asjad raamatus, nt kass, lehm, kukk jms.

Väga meeldiv on, et tekst on sisse loetud hästi selgelt ja nii nais- kui meeshäälega. Jutupliiatsi abil raamatut kuulates õpib laps keelt – ta kuuleb grammatiliselt õiget keelt selges esituses. Seepärast pidid seesugused raamatud olema kasutusel ka lasteaedade keelekümblusrühmades. Koduseks kasutamiseks on raamat ebamugavalt suur, küll aga on suurt raamatut hea kasutada koolis või lasteaias suuremale lastehulgale näitamiseks, kuhu see ju ka mõeldud on.

Tore on, et raamatust leiab kuulamiseks ka mõne laulu, luuletuse ja mõistatuse. Juba paaril õhtul raamatut kuulates jäid kõik jutupliiatsi-lehekülje tekstid lastele pähe, neid räägiti veel tükk aega omaette mängides. Siit ka idee autoritele – võiks teha jutupliiatsi põhimõttel sama kaunite piltidega illustreeritud luuletusteraamatuid Eesti autorite kuldvaraga – nii saaksid lapsed meeldivalt ja kiirelt oma mälu treenida, sest pähe õppimine on igal juhul kasulik. Oleks mõistlikum peast rääkida luuletusi või mõistatusi, kui raamatukontekstist välja kistud lauseid “Oota, mina mängin!” või “Vanaisa on kurb.” (nagu meil nüüd kodus omaette räägitakse, sest raamatutekstid hakkavad kummitama, kahe õhtuga oli kõik peas). Nii saaks kerge vaevaga õppida pähe hoopis näiteks hulga jõululuuletusi.

Raamatu esi- ja tagakaanel on üksikasjalikud juhised raamatu kasutamiseks. Täiskasvanutele on hulgaliselt ideid, kuidas raamatus antud teemat lastega edasi arutada. Raamatut peaks tulevikus olema võimalik kuulata kolmes keeles – eesti, inglise ja vene keeles. Keele vahetamiseks on vastav ikoon. Praegu veel see võimalus kahjuks puudub, kuid loodetavasti lisatakse tulevikus. Küll aga võiks sellisel kujul need raamatud hästi sobida lastele, kes on kasvamas võõras keelekeskkonnas või on alustanud võõrkeele õppimist. Arvestades, kui hästi jäid eestikeelsed tekstid lastele pähe, võib vaid ette kujutada, kui mänguliselt ja lihtsalt saaksid nad nende raamatute abil õppida ka võõrkeelt.

“Lotte loodusmäng” – palju harivat Eesti looduse kohta

Teiseks testitavaks tooteks oli Eestimaa looduse teemaline “Lotte loodusmäng”, mis töötab samuti digitaalse jutupliiatsiga. Hetkel kogutakse Hooandja projekti raames selle interaktiivse kaardimängu tootmiseks raha. Sealkaudu saab seda ka endale soetada, mujalt veel mitte. Poelettidele peaks mäng jõudma loodetavasti detsembri keskel.

Dilesy jutupliiats 789784946498694894948464165974594595195576467847914879

Kaart roomajate ja kahepaiksete kohta

Mäng peaks sobima nii väikestele kui ka suurtele. Uusi teadmisi saavad sealt kindlasti ka täiskasvanud. Digitaalne pliiats võimaldab helindatud kaartidelt kuulata väga paljusid põnevaid küsimusi ja vastuseid Eesti looduse kohta. Küsimusi loeb filmist tuttava Lotte häälega Evelin Võigemast, vastuseid onu Klausi häälega Margus Tabor.

Mängus on kokku 6 teemat, iga teema kohta 12 kaarti (kokku 72 kaarti), igal kaardil 6 küsimust-vastust. Tegelikult on igal kaardil lausa 12 küsimust, sest vajutades vastavale täpile, saab kuulata kas raskemaid või kergemaid küsimusi. Et näiteks nooremad ja vanemad lapsed saaksid koos mängida ja oleksid pisut võrdsemas olukorras. Või kui lapsel on kõik lihtsamad küsimused-vastused juba peas, võib muuta küsimused raskemaks ja tal on jälle tükk kuulamist, et kõik taas selgeks saaks. Kokku on 1730 küsimust. Vastused on põhjalikud, ei vastata vaid ühe sõnaga. Mängu abil saame teadmisi veekogude, metsade, põldude ja aia, niitude, märgalade ning inimese ja looduse kohta.

Teemad on erinevat värvi kaartidel. Igal kaardil on vastusepildid ning 6 täringumärki. Täringut veeretades saame teada küsimuse numbri. Näiteks veeretades kaks silma, vajutad pliiatsiga teisele täringu pildile ja kuuled küsimust. Siis pead mõtlema, milline pilt võiks olla vastuseks, vajutad seda ning kuulad vastust. Kui vastasid õigesti, saad kaardi omale. Kahjuks on vastuste ette lugemine veidi segane – lastel (ja iseendalgi) on üsna raske aru saada, kas parajasti loetakse ette õiget vastust või oli vastus vale. Pliiats ei ütle, kas vastus on õige või vale, lihtsalt loetakse ette vastava pildi teksti, mida vajutati. Ette küll öeldakse nt “Vastus number viis”, kuid ise peab meeles pidama, kas küsimus oli ka nr 5 või oli mingi muu. Kui vastus algaks küsimusega, oleks lihtsam aru saada, et tegemist on selle küsimuse juurde kuuluva vastusega. Seda aga juhtub vaid mõne küsimuse juures. Seega on lauamängu kujul seda mängu pisut keeruline mängida.

Küll aga on väga huvitav lihtsalt küsimusi ja vastuseid kuulata, mida ka meie testis osalenud lapsed põhiliselt tegid. Iga kuulamisega jääb lastele üht-teist uut meelde. Näiteks, et kärnkonnad ei hüppa, vaid liiguvad kõndides kohmakal sammul. Või et mudakukeks nimetatakse mudatigu. Või kas te teadsite, et jõevähil on 5 paari jalgu ja et kui ta jala kaotab, kasvab talle uus jalg? Küsimusi on tõesti seinast seina, piltvastused on väga asjalikud – laps näeb kohe, milline näeb välja tuulehaug, soovõhk, lodumets, ussilakk, puuk või hiilasitikas. Ja nagu juba öeldud, vastus ei ole ühesõnaline, vaid ikka põhjalik ja põnev – mida keegi sööb, kus elab või milleks mõni taim kasulik on. 5-aastasele pakkusid küsimused-vastused igatahes väga huvi ja kiirelt hakkasid õiged vastused meelde jääma. Seega – mõnusa ja lapsi köitva ajaviite abil õpitakse palju uut.

“Lotte loodusmäng” on hariv ja põnev, kuid selle juures on üks väga häiriv asjaolu. Kui Lotte tegelane küsib küsimusi väga kenasti selge häälega ja hea diktsiooniga, siis Klausi häälega vastused on sisse loetud kahjuks väga veidralt. Oleks võinud loobuda lastele tuttavast Klausi häälest ja lugeda vastused sisse nii ilusasti, nagu küsimused või varem mainitud suured raamatudki, kus hääldus ja diktsioon on suurepärased. Onu Klaus räägib vastuseid mingis omale iseloomulikus Klausi-murrakus, millest on kohati keeruline aru saada, sest vahepeal loetakse liiga kiiresti ning enamik tekste on veidraks “väänatud”. Näiteks Õ-hääliku asemel on Ö. Kui firma reklaamib end haridust ja keeleõpet toetavate helindatud trükiste tootjana, siis keeleõppe koha pealt jätavad need kaardid kahjuks soovida. Idee ja sisu on super, teostus kahjuks maksimumpunkte ei saa. Teades, kui oluline on lastele eeskuju, sest nad jätavad kuuldu kiirelt meelde ja jäljendavad seda, on ülioluline kuulda õiget ja selget Eesti keelt (just nagu suured õpperaamatud olidki). Kurb on kuulda, et näiteks rabarberi asemel öeldakse rabarbar. Veel veidra häälduse näiteid: mahla kogumeselt (kogumiselt), väetese abil saavad taimed kasvada (väetise abil), kompost vöi sönnik (kompost või sõnnik), ketsubit (ketšupit), juurviljad on peet, naeres (naeris). Või siis võiks mängu tutvustuses kirjas olla, et see teatud murraku õppimist toetab, nagu ju antakse välja näiteks võrukeelseid lasteraamatuid.

Meil testis kaarte 5-aastane laps, kelle sõnavarasse igatahes mõni veidra hääldusega sõna sisse tuli. Laste mälu on hea, kaarte huviga kuulates jäävad tekstid kiirelt pähe – sisu ja uue info hulk on suurepärased, hääldus kahjuks mitte. Ega siis muud, kui tuleb lapse või onu Klausi öeldut jooksvalt parandada, aga see on tüütu, arvestades, et kaarte saaks kuulata-õppida laps ka ilma isa-ema juuresoleku ja pideva sekkumiseta. Kahjuks muudab selline pealtnäha pisike nüanss imehea hariva sisu ja suurepärase ideega mängu kohe mitu pügalat kehvemaks.

Lotte filmis rääkis onu Klaus ilmselt samamoodi, kuid vähe ja mitte sellist uusi fakte ja uut sõnavara sisaldavat teksti nagu siinsete entsüklopeediatarkusi sisaldavate kaartide puhul. Võib-olla ei sega selline kõne koolilapsi, kel suurem sõnavarahulk juba varasemalt omandatud ja kinnistunud, kuid koolieelikutele ja väikelastele on selline vale häälduse kuulamine küll halb, et mitte öelda lausa kahjulik. Sõnavara on alles omandamisfaasis ja selles vanuses on ülioluline kuulda grammatiliselt õiget ja selget keelt. Sama probleem on ka suuremate lastega, kes kasutavad neid kaarte keeleõppe eesmärgil. Ka koolilaste jaoks on kaartidel kindlasti uusi sõnu ja väljendeid, sest olgem ausad – kõikide nende putukate ja taimede nimesid ei tea enamik täiskasvanuidki. Uut sõnavara on aga raske omandada, kui sõnu õigesti ei kuule kas siis ebaloomuliku häälduse või liiga kiire kõnetempo tõttu. Kui kaarte kuulata vahel harva ja natuke, siis pole vast hullu. Lastele pakkus mäng aga sedavõrd suurt huvi, et kuulata taheti iga päev ja ikka tükk aega järjest.

Mängukaart Eesti kaladega

Mängukaart Eesti kaladega

Kaartidel teksti kirjas ei ole, on ainult piltvastused. Näiteks kui pliiats ei tööta või ära kaob, siis looduse infot enam kätte ei saa. Võib-olla võiks mänguga kaasas olla ka trükitud materjal, kus kogu sisse loetud info ka kirjalikult kättesaadav oleks. Et kasvõi mõni koht oma silmaga üle lugeda, kui onu Klausi hääldus vahel tabamatuks jääb.

Igal juhul on Dilesy toodete näol tegemist põnevate, kaasaegsete ja Eesti turul uudsete mängude, raamatute ning õppevahenditega. Õpetajana võin kindlalt öelda, et on suurepärane, et suurt rõhku on pööratud õpetlikule-harivale sisule, ilusatele illustratsioonidele ja raamatute puhul helindamisel ka kenale häälele/hääldusele. Vahva, et see kõik on seotud lastele nii meeldiva tehnilise vidinaga. Dilesy õpetlike toodete abil õpivad lapsed kindlasti uut ja huvitavat ning raamatute juurde saab meelitada ka need lapsed, kes raamatuid ja lugemist väga ei armasta (seda me ei saanud testida, sest lapsed on vägagi raamatusõbrad). Jutupliiatsi trükised peaksid helendavate ekraanide eest vahelduseks ära meelitama ka need lapsed, kes armastavad väga arvutit ja nutitelefoni – nüüd on ka (peaaegu) tavaline paberraamat või pildikaardid pisut lähemal nutiseadmele, ehkki ei kiirga nagu ekraanidega nutiseadmed.

Firma kavandab uute helindatud trükiste regulaarset väljaandmist. Ettevalmistamisel on Jänku-Jussi tähe- ja numbriraamatud jt õppematerjalid laste arendamiseks. Sisu aitavad koostada kvalifitseeritud õppemetoodikud, koostööd tehakse Tartu Ülikooliga. Kui digitaalne jutupliiats on juba kord soetatud, siis edaspidi saab juurde osta uusi trükiseid ja tasuta laadida firma kodulehelt pliiatsile uusi jutufaile. Failide pliiatsisse laadimine on lihtne nagu USB-pulgale faili lisamine. Uut pliiatsit osta pole siis enam tarvis.

Jääme põnevusega ootama uusi helindatud õppematerjale, loodetavasti kenas selges keeles, eriti tore, kui ka keelevalik olemas on, et toetada laste võõrkeele õpet (nt eesti-vene-inglise).

Lotte loodusmängu kohta saab rohkem lisainfot Hooandja lehelt. Sealt saab jutupliiatsit ja erinevaid mängukaarte ka eeltellida.

Kui leidsid kirjavea, palun anna meile sellest teada, märgistades kirjavea ja vajutades samal ajal alla klahvid Ctrl ja Enter.

Reklaam
Kliki siia kommenteerimiseks

Eesti

Ülemiste Citys valmib 1,2 miljoni euro eest moodne IT-maja

Avaldatud:

Vana Dvigateli tehase direktoritehoone, mis renoveeritakse moodsaks IT-majaks (foto: Marek Metslaid).

 

Ülemiste City linnaku arendaja Mainor Ülemiste sõlmis täna finantseerimislepingu Nordea pangaga, mille tulemusel renoveeritakse 1,2 miljoni euro eest vana Dvigateli tehasekompleksi kuulunud telliskivihoone kaasaegseks IT-majaks.

Mainor Ülemiste juhatuse esimehe Margus Nõlvaku sõnul renoveeritakse ligi 860-ruutmeetrine hoone spetsiaalselt IT-ettevõtete jaoks. “Hoone ankurrentnikuga on juba käed löödud, ent mõned tragid valdkonnaettevõtted mahuvad uude põnevasse IT-majja kindlasti veel,” lisas Nõlvak.

“Uushoonete rajamise kõrval on meie kindel eesmärk renoveerida linnakus võimalikult palju vanu väärika arhitektuuriga hooneid, hoolimata sellest, et see läheb pahatihti oluliselt kulukamaks kui vana lammutamine ja selle asemel uue ehitamine,” selgitas Nõlvak.

Tema sõnul on renoveeritava hoone näol tegemist vana Dvigateli tehase direktorite, inseneride ja konstruktorile majaga, mille kaasajastamisel on kavas säilitada punastest tellistest ehitatud hoone industriaalne väljanägemine ning luua majja igati moodne ja inspireeriv töökeskkond.

Ülemiste City IT-maja hakkab asuma aadressil Sepise 8 – värskelt MyFitnessi spordiklubiks renoveeritud endise mehaanikamontaaži tsehhi kõrval ning Eesti suurima kontorihoone Öpiku maja teise bürootorni vastas.

Hoone renoveerimine läheb maksma 1,2 miljonit eurot, ehitust kaasrahastab Nordea pank. IT-maja valmimine on kavandatud 2018. aasta suve lõppu.

Kui leidsid kirjavea, palun anna meile sellest teada, märgistades kirjavea ja vajutades samal ajal alla klahvid Ctrl ja Enter.

Jätka lugemist

Eesti

Stigo – lahutamatu kaaslane suurlinnades

Avaldatud:

Juba mitmeid aastaid on Eestis toodetud üle maailma laineid löövaid tehnikaimesid, seekord siis elektri jõul liikuv pisimopeed Stigobike. Otsustasime ka omal käel uurida, mis sorti aparaat see õigupoolest on. Natuke rohkem kui aasta tagasi jõudis see ametlikult müügile ning on kättesaadav üle maailma edasimüüjate võrgustikust.
Tehnilise poole pealt on tegu kompaktse elektrirolleriga, mida on võimalik vaid mõne sekundi & liigutusega kokku pakkida, nii et see võtab enda alla kõigest 40x48cm suuruse põrandapinna. Tänu sellele on võimalik sõiduvahendit väga mugavalt mahutada ka kontorisse või pisemasse korterisse. Edasi veab Stigot koos sõitjaga 250W elektrimootor, mis tundub paberil küllaltki jõuetuna, kuid tegelikult saab suurepäraselt hakkama inimese sõidutamisega. Stigobike’i on võimalik soetada nii ühe kui ka kahe 36V akuga. Vastavalt sellele on siis ka sõiduulatus – ühe akuga umbes 15km ja kahe akuga 30km ning täislaadimiseks kulub ligikaudu 3,5 tundi. Vastavalt akude arvule sõltub ka masina kaal – kas 14.1kg või 15.3kg. Maksimaalne kiirus on seadusandluse tõttu piiratud 25km/h juurde, kus on Stigo liigitatud pigem jalgrataste kui mopeedide hulka, mis tähendab lihtsustatult seda, et kiivrit pole vaja kanda ning sõita tohib jalgrattaga sõitmiseks ettenähtud teedel. Ees kasutatakse V-pidureid ning taga mehaanilist ketaspidurit. Maksimaalne kandevõime on 100kg. Kuna tegemist on tänavalegaalse pisimopeediga siis on ta varustatud ka esitule, tagatule (k.a piduritule) ja signaaliga.

Sõitmine on imelihtne, kokkupanek aga nõuab veidi õppimist

Kui tee on sile, siis on Stigot hea enda järel vedada

Stigoga sõitmine on pigem sõitmine jalgratta kui kulguriga, mistõttu peaks pea igaüks sellega hakkama saama – kõik, kes saavad hakkama jalgrattaga sõiduga, saavad ka Stigoga. Pole vaja koguda julgust ega otsida pingsalt tasakaalu, vaid hüppa kohe sadulasse ning käivita masin nupust, viipa käivitamiseks kiipi ning asu teele! Traditsiooniliselt asuvad kõik juhtseadmed just nendel kohtadel, millega me harjunud oleme. Vasaku käe all tagapidur ning paremal käel esipidur, tempo lisamiseks on parema käe all rutska. Ohusituatsioonides on abiks signaal, mille leiab vasaku käepideme juurest. Kõik tundub lihtne ja loogiline. Ka tulede üle pole vaja pead vaevata – need lülituvad sisse automaatselt. Küll aga naisterahvastele ning lastele võib olla kokku panemine/lahti võtmine olla esialgu peavalu. Nimelt nõuab lukustushoovad üsna tugevat vajutust, millega nõrgem sugupool või lapsed ei pruugi hakkama saada.

Meie eesmärk oli panna Stigobike proovile just Eesti tingimustes – nii Tallinna kesklinnas, äärealadel kui ka suvituspiirkonnas ehk kohtades, kus reaalselt võiks Stigo ka kasutust leida. Tipptunni ja kesklinnas liigeldes on Stigobike arutult mõnus abimees. Mängleva kergusega on võimalik läbida kilomeetriseid vahemaid ja pikema vahemaa korral saab sekunditega kokku klappida ning liigelda edasi juba ühistranspordiga, võites seeläbi veel väärtuslikku aega. Ühistranspordis ei vaata keegi altkulmu, kuna kokku panduna ei võta Stigobike mitte rohkem kui ühe lisareisija ruumi (põrandapinnast 40cmx48cm) ja kellelegi see ette ei jää. Kokku klapituna liiguvad väikesed abirattad väljapoole ning sõiduk jääb neile stabiilselt seisma. Abirattad on selleks, et teda oleks võimalik enda järel vedada nagu ratastel kohvrit, kuid peab tõdema, et vedamiseks mugavat asendit leida on üsna võimatu. Ebatasasemal teel (näiteks vanalinnas) tekib tahtmine pigem tõsta, kuna nendel pisikestel ratastel järel vedades kipub kõvasti raputama ning juhtraua keskosast kinni võttes ja järel vedades müksab sind aeg ajalt käepide. Ringi sõites aga tuleb arvestada takistustega nagu madalamad äärekivid aukudega teed, milleni jõudes tuleb lihtsalt kiirust alandada. Tegemist on siiski võrdlemisi väikeste ratastega ning ilma vedrustuseta masinaga, mis pole mõeldud ebaühtlasel teel sõitmiseks. Küll aga väärib sõidumugavus muus osas kiitmist. Olgugi, et seade näeb ise välja kui täiskasvanutele alamõõdus, on sellega mõnus sõita. Sadul on üllatavalt mugav ning istumisasend ei ole väsitav. Küll aga pikema sõidu juures maanteel kippus sõidukiiruse reguleerimiseks mõeldud “rutska” natuke kätt väsitama. Ilmselt vajab see natuke harjumust, kuna Stigobike’il on parempoolsest käepidemest umbes poole ulatuses nn gaasihoob, tavapäraselt kasutatakse aga terves ulatuses olevat gaasihooba. Juhitavuse osas nõuab harjumist eelkõige ainult madalamal kiirusel (jalakäija kiirus või alla selle), kuna veojõu doseerimine ei ole väga täpne, vaid pigem “peal”-“maas”-stiilis. Küll aga suuremal kiirusel või isegi maksimaalkiirusel slaalomit sõites tundsin end kui kala vees – siinkohal ei ole kompaktratas jätnud jälgi kompromissidest. Ka pidurid on tasemel: kuna keharaskusest suur osa asetseb tagarattal, siis ei tundu ka esipidurite kasutamine ohtlikuna.

Kui Tallinnas sõites oli sõites peamine tegevus laveerimine äärekivide, aukude ja inimeste/autode vahel ning sellega tuli Stigo suurepäraselt toime, otsustasime proovida sõitmist ka maakohtades. Testasukohta – Võsule – oli Stigot mugav viia, kuna universaalkerega autode pagasiruumi mahub Stigo kenasti ära. Väiksemasse auto pagasiruumi see kahjuks ilma ühe istmerea madaldamiseta ei mahu. Sisimas lootsin, et Stigot on võimalik paigaldada auto pakiruumi risti, kuid see on siiski kokku pakituna liiga kõrge. Hiljem suuremasse universaalkerega autosse proovides samuti tõdesin, et võtab suure osa pakiruumist ära, kuna on kokku panduna liialt pikk ja mahub ära ainult diagonaalis asetades, kuid nii halvab see ära enamuse pakiruumist.

Kohale jõudnuna ootas ees aga ilus ilm ja palju uusi vallutamist vajavaid teid. Maksimaalne sõiduulatus 30 km sai proovile pandud ja seda ta täitis, isegi ületas pisut. Kui akud saavad tühjemaks, siis langeb pisut maksimaalkiirus (2-3 km/h) ning masin muutub õige pisut loiumaks, kuid ei midagi drastilist. Samuti sai ta hakkama ka poole kilomeetrise tõusuga, kiirus küll langes 8km/h, kuid see on pigem ekstreemsus. Tundus, et ka siin tunneb Stigo end koduselt ning isegi laadimiskohad olid isegi kergliiklusteele rajatud – pingid koos 220V pistikuga juhuks kui peaks vaja minema. Erinevalt Tallinnast ei pidanud pingsalt äärekive ja tänavaauke jälgima vaid sai tunda täit mõnu sõidust. Kogu olemist muutis stressivabaks ka see, et kõikjale minnes saab Stigo kaasa võtta või turvaliselt ära panna ilma, et peaks vaeva nägema.

Kokkuvõte: Stigo meeldib kõigile, aga kõigil pole nii palju raha

Kokkuvõtteks võib öelda, et eestlased on taaskord hakkama saanud sõltuvusttekitava tootega, mis oma omadustelt on antud segmendis esirinnas. Tahes tahtmata transpordi valdkonnas me näeme aina enam elektri jõul liikuvaid tooteid ja küsimus on vaid selles, et mis järgmiseks. Suurlinnadesse on kindlasti tegemist tänuväärt abimehega, kes viib sind sinna, kuhu soovid, ja aitab ka aega kokku hoida.

Positiivne:

Kasutuslihtsus

Kompaktsus

Disain

Sõiduulatus

Negatiivne:

Hind

 

Kui leidsid kirjavea, palun anna meile sellest teada, märgistades kirjavea ja vajutades samal ajal alla klahvid Ctrl ja Enter.

Jätka lugemist

Eesti

Siseministeeriumi sideteenuste suurhanke võitis Tele2

Avaldatud:

Tele2 võitis siseministeeriumi ühishoonesse koliva nelja ministeeriumi ja nende allasutuste sideteenuste ühishanke. Operaatori sideteenuseid hakkab kasutama 36 riigiasutust.

Tele2 sideteenuseid hakkavad kasutama Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Rahandusministeerium, Justiitsministeerium ja Sotsiaalministeerium.

Riigihanke tulemusena saab ettevõte ka ministeeriumite valitsemisala asutuste teenusepakkujaks, näiteks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse, Lennuameti, Sihtasutus KredExi, Maanteeameti, Tehnilise Järelvalve Ameti, Tarbijakaitseameti, Veeteede Ameti, Andmekaitse Inspektsiooni, Riigi Infosüsteemide Ameti, Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutuse, Registrite ja Infosüsteemise Keskuse, vanglate, prokuratuuride, kohtute jt.

Tele2 tegevjuhi Argo Virkebau sõnul on nelja ministeeriumi ja selle allasutuste sideteenuste ühishanke näol tegemist ühe suurima ja enim väljakutseid pakkuva sideteenuste projektiga Eestis.

„Kõigil ministeeriumitel on siiani olnud tehnilistelt väga erinevad lahendused ja kõigi nende lahenduste ühendamine on täna Eestis üks suurim tehniline proovikivi. Tegemist ei ole kindlasti lihtsate mobiilsidelahendustega, vaid lisaks kõnedele tuleb pakkuda telefoniside erilahendusi mitmesuguse tegevusvaldkonnaga asutusele, nagu Maanteeamet, Veeteede Amet, vanglad ja Riigi Infosüsteemide Amet,“ rääkis Virkebau.

Virkebau tõi välja, et Tele2 on telefoniside erilahendustega turul olnud juba viis aastat ning praeguseks on standard, et organisatsioonidele pakutakse vastavalt nende vajadustele kohandatud sideteenuseid. „Tele2 erilahendusi kasutab kogu energiasektor, näiteks Elering, Eesti Energia ja Elektrilevi ning finantssektorist pangad, nagu Swedbank ja SEB pank,“ selgitas tegevjuht.

„Meie eesmärk on asendada ministeeriumite aegunud tehnoloogilised lahendused tänapäevaste ja võimsamate pilvepõhiste lahenduste vastu, millega riigiasutused saavad märkimisväärselt hoida kokku sideteenuste kulusid,“ lisas Virkebau

Riigihankega võitis Tele2 võimaluse pakkuda superministeeriumile ja selle allasutustele mobiilside- ja lauatelefoniteenuseid viis aastat. Hanke korraldaja oli Registrite ja Infosüsteemise Keskus.

 

virtuaalserver

 

Kui leidsid kirjavea, palun anna meile sellest teada, märgistades kirjavea ja vajutades samal ajal alla klahvid Ctrl ja Enter.

Jätka lugemist

POPID POSTITUSED

Kirjavea teataja

Järgnev tekst saadetakse toimetusele ülevaatamiseks: