Connect with us

Põhjalikud arvustused

Lendav ime – DJI Inspire 1 drooni arvustus

Avaldatud:

DJI Inspire 1 drooni andis TehnikaPilgule testimiseks PhotoPoint. Uuri lisa drooni kohta siit.

Esmamuljed

Esimest korda, kui ma Inspire 1 drooni endale sain, teadsin, et see tuleb komplekti kuuluvas tugevas kaitsekohvris. Ma ei suutnud ette kujutada, et see kohver nii suur on. Kui sellele rattad alla monteerida ja pikem sang külge panna, siis saaks seda kasutada kui reisikohvrit. Peale kohvri avamist ei suutnud ma uskuda, et kauaoodatud uhke masin ongi lõpuks mul käes.

kasutatud esmamuljete osas.

Võtsin drooni karbist välja ja mind tabas rõõm, sest droon tundus juba esimesel vaatlusel väga korralik ja kvaliteetne. Välimus on üsna futuristlik, meenutades vähemalt kaugelt vaadates päris helikopterit. Barbie’d saaksid küll sellisega ringi sumistada.

kasutatud esmamuljete osas.

Esimesel drooni kätte võtmisel selgus, et see on üllatavalt raske. Seade kaalub koos akuga 3 kg ning mitme akuga droon, mis on transpordikohvris, võib kaaluda 4-5 kg. Kui selline tugev ja raske lennumasin kukus kellelegi pähe, siis võib see inimene korralikult haiget saada. Korralik kandekohver lisab seadme hinnale päris palju juurde, sest see kaitseb drooni hästi ja kohvris on kohad 2-le juhtpuldile, lisaks 7 kohta akudele ja ühele drooni sees olevale akule.

Droon

kasutatud drooni osas.

DJI Inspire 1 drooni hakati tootma 2014. aastal. Mõned kuud tagasi arvustatud Phantom 3 Professional on uuem Inspire 1’ist, kuid vähemate võimalustega. Kuna olen saanud mõlemaid droone katsetada, siis on väga huvitav neid võrrelda ja oma hinnang anda. Kui Inspire 1 pakendist välja võtta, siis on see transpordiasendis. See tähendab, et droon on kõige madalama profiiliga selleks, et poleks vaja veelgi kõrgemat kohvrit. Kuna toode ise on väiksematest Phantom seeria kopteritest kordades suurem, siis on palju suuremad ka drooni propellerid, et need jaksasid lennumasinat õhus edasi kanda. Drooni, puldi ja nutiseadme ühendamises pole midagi keerulist. Inspire droon on üsna suur. See on ehitatud väga tugevast plastikust ja süsinikkiust, mis vaadates meenutab metalli, kuid katsudes on kergem. Kuna droon on suur, siis on suur ka selle telik. Tänu suurele telikule saab paremini maanduda kaldega teel, kus Phantom seeria koperid oleksid väikese teliku tõttu lihtsalt ümber kukkunud. Kui rääkida drooni väljanägemisest, siis meenutab see natuke prototüüpversiooni, sest välimus on väga uudne ja küljed pole millegiga kaetud.

kasutatud drooni osas.

Esimest lendu tegema hakates tahtsin droonile kaamera külge panna, aga seda ei saanud teha, sest droon on pakendist võttes transpordiasendis ja nii ei saa kaamerat külge panna ilma seda vigastamata. Arvasin, et sisselülitamisel lähevad maandumisjalad automaatselt ohutusse asendisse kaamera paigaldmaiseks, aga nii see ei olnud. Läksin tuppa ja uurisin arvutist järgi, et transpordiasendist tavaasendisse muutumiseks on vaja puldil olevat minu jaoks tundmatut nuppu plõksutada kiiresti 5 korda ning alles siis seadistab droon ennast valmis kaamera paigaldamiseks. Kui olete drooni saanud kaamera paigaldamiseks valmis, siis tuleb ohutuse huvides droon välja lülitada, siis kaamera külge panna ja kindlasti ära lukustada. Alles seejärel sisse lülitada. Kui soovite drooni panna transpordiasendisse, tuleb samuti seda nupukest 5 korda klõbistada.

Kui droon koos kaameraga on stardivalmis, siis maapinnast 1 m kõrgusel lähevad maandumisjalad automaatselt droonist kõrgemale, et kaamera saaks 360 kraadi küljele pöörata ilma, et maandumisjalad jääksid pildile.

Kui lendamist selle drooni ja Phantom 3 professionali vahel võrrelda, siis mulle tundub, et vaatluse all olev Inspire 1 droon lendab palju kiiremini ning stabiilsemalt. Kui lendavast Inspire’ist olla paari meetri kaugusel siis saab tunda üsna suurt tuult.

kasutatud

Maandusmisel lähevad maandumisjalad ise alla tagasi, seda alles vahetult enne maapinda. Maandumisjalgade liigutamise võimalus on tulnud DJI profidroonidelt, nagu S1000 või 900. IMG_4880

Kui silmad suunata lennumasina alla, siis seal on Optical Flow nime kandvad sensorid, mis tuvastavad drooni kõrguse maast, et õigel hetkel maandumisjalad üles või alla liigutada või siseruumides lennates ilma GPSita saada kõrgusest aru ja tagada parem stabiilsus.

Kaamera

kasutatud

DJI Inspire 1 drooni kaamera on väga huvitav. Huvitav selles mõttest, et kaamera on üsna väike ja gimbal on juba sisse ehitatud. Zenmuse X3 nime kandev kaamera sarnaneb välimuselt mõne vana veebikaameraga, aga pildikvaliteedi osas on veidi üle GoPro Hero 4 Black editon seikluskaamerast.

kasutatud

Kaamera on lihtsasti drooni külge kinnitatav ja eemaldatav. Kaamera kinnitub drooni all olevate klemmide külge.

kasutatud

See on hea, sest nii saab vahetada kaamera välja või kaamerale mõeldud ühenduse külge kinnitada näiteks verivärske Zenmuse X5 kaamera. Halb on aga see, et kui juhtute lendama näiteks elektriliinile vastu, siis võib juhtuda, et kaamera jääb elektriliini külge rippuma, aga droon lendab edasi.

Ostukomplektis on kaamera eraldi väikeses pehmes karbis.

kasutatud

Kaamera peal on 4 nähtavat objekti. Esiteks on kaameral näha  kerest veidi välja ulatuvat objektiivi, üleval on näha mõningaid klemme, mis ühenduvad drooni klemmide külge, kaamera küljel on MicroSD mälukaardi pesa ja üllataval kombel on kaameral ka väike ventilaator.

Kaamera küljes olev mootoritega stabiliseerimissüsteem töötab hästi ja videod on maksimaalselt stabiilsed ka keskmise tuulega. Rääkides kaamera andmetest, on sellel 94 kraadine vaatenurk, kaamerat saab pöörata üles-alla ning vasakule-paremale terve täisringi. Kaamerast tulevad 12 megapikslised RAW formaadis fotod ning 4K video kuni 30 kaadrit sekundis. Kaamera ISO tundlikkust, valge tasakaalu ja säriaega saab muuta nutiseadme rakenduse kaudu.

kasutatud

X3 kaamera oli väljatuleku ajal esimene omataoline, aga hiljuti müüki jõudnud Phantom 3 Professional droonil on samade tehniliste näitajatega kaamera (suurus ja välimus on erinevad). Phantom 3 kaamera pole v.a välimusele ka identne, sest see ei keera vasakule ja paremale külejele. Kaamera liikumistundlikkust seadistades on aeglasema valiku peal võimalik teha väga sujuvaid üles-alla liikuvaid videokaadreid ja miks mitte ka vasakule ja paremale liikuvaid videoklippe. Komplektis on kaasas ND filter, et ei peaks säriajas suurt valgust ohverdama, aga mina pole ikka välja suutnud nuputada, kuidas need filtrid kaamera külge käivad. Kui kaamera parameetrid seadistada õigesti, pole probleemiks teha Photoshop’i abiga jalustrabavaid aerofotosid ja ilusaid aerovideoid.

Kaamerast tulnud RAW fotod on üsna värvitud ja niisama vaadates koledad, aga mitme kõrvuti tehtud foto kokku lõikamisel ja värvide parandamisel on võimalik saada efektseid aeropanoraame.

Mõned fotonäited:

Vajuta siia, et näha originaali sellest fotost.

Vajuta siia, et näha originaali sellest fotost.

Vajuta siia, et näha originaali sellest fotost.

Vajuta siia, et näha originaali sellest fotost.

Vajuta siia, et näha originaali sellest fotost.

Vajuta siia, et näha originaali sellest fotost.

Video on väga ilus ja selge päikeselise ilmaga, aga hämaramas pole olukord kiita, sest ima ISO väärtust tõstmata on pilt liiga pime ja ISO väärtust tõstes ilmub pilti palju digimüra. Seetõttu on mõistlik drooniga lennata päikeselisel päeval.

Mõned videonäited:

Juhtpult

kasutatud

Saranselt kaamerale on Inspire 1 drooni juhtpult sarnane uuema Phantom 3 Professional  ja Advanced droonide pultidega. Nagu kaamera, on ka Inspire 1 drooni juhtpult natuke võimalusterohkem võrreldes Phantom 3 droonide pultidega. Pult on ergonoomilisuse mõttes sama – see istub hästi käes ja drooni saab sellega juhtida väga täpselt ja mugavalt. Puldil on nagu ikka kaks juhtkangi, kaks rullikut, millest üks reguleerib säriaega ja teine kaamera pööret üles ja alla. Puldil on mitmeid iseseadistavaid juhtnuppe ja kaks suuremat ümmargust nuppu – üks lülitab peale kiiret vajutust ja nupu all hoidmist puldi sisse ning teise nupuga saab drooni koju tagasi kutsuda GPS’i abil. Puldil on hoidik nutitelefoni või tahvelarvuti jaoks. Mulle tundub, et selle drooni puldi hoidik on ehitatud tugevamalt või lihtsalt tugevamalt kinni keeratud, sest Phantom 3 drooni puldi hoidik polnud just kõige kindlamalt kinni, kuigi see sai maksimaalselt kinni keeratud.

kasutatud

Uus ja tundamtu nupp, millest enne rääkisin, asub kodunupu ääres. See polegi otseselt nupp, vaid juhtkang, mida mitmeid kordi jõnksutades saab drooni seada transpordiasendisse või lennuasendisse.

kasutatud

Puldil on Lightbridge ülekandetehnoloogiale omaselt kaks antenni, tänu millele saab drooniga lennata hea ilmaga ja ilma vaheobjektideta puldist kuni 2 kilomeetri kaugusele, ja standardmõõdus USB pesa nutiseadme ühendamiseks.

Lisaks on juhtpuldil Micro USB pesa, Mini HDMI väljund ja CAN Bus pesa, mis on tootja sõnul seal tulevaste lisasedamete tarvis. Kaks viimast eelnimetatud portides on omased ainult Inspire 1 puldile. Lisaks on Inspire 1 puldi pealmine külg kaetud alumiiniumiga, mis mulle eriti ei meeldinud.

Mulle piisaks ka Phantom 3 puldist, sest mul pole vaja puldist välja võtta 720p HD videosignaali ning Phontom 3 plastikust pealispinnaga pult istus isegi paremini kätte.

Seoses pultidega on võimalik ainult Inspire 1 droonil teha üht põnevat asja – ostes teise puldi juurde, on võimalik drooni juhtida kahe inimesega nii, et üks inimene juhib ainult drooni ja teine juhib ainult kaamerat. Sellise süsteemiga saab veel paremat videot, sest üksi lennates ja kaamerat seadistades ei saa mõlemat korraga teha parimal moel. Kurb selle asja juures on see, et lisapult maksab ligiakudu 700€, mis paneb kulmu kortsutama küll.

Rakendus

Drooni kaamerat ja parameetreid juhtiv DJI Go nimeline rakendus oli Inspire 1 väljatuleku ajal veel tuttuus, aga kuna uuemat ja soodsamat Phantom 3 Professionali saab juhtida sama rakendusega, siis 2015. aastal pole see rakendus enam uus.

Kui Go äpist natuke rääkida, siis tasuks mainimist, et sellega ei saa drooni juhtida, küll aga saab kaamera, gimbali ja drooni parameetreid hästi muuta. Valikuid, mida muuta saab, on minu jaoks isegi liiga palju.

Alguses ma ei leidnud võimalust keerata drooni kaamerat küljelt küljele, aga tänu ühele õpetusvideole sain teada, et kaamerat saab keerata küljele hoides sõrme ekraanil ja liigutada sõrme vastavas suunas ekraanil. Nii saab sõrmega keerata kaamerat üles-alla, küljelt-küljele ja isegi muuta kaamera kallet, et horisont oleks sirge.

Aku

Drooni aku kannab nime TB47 ning mahutab endas 4500mAh. Juurde on võimalik osta ka originaaltootja 1000mAh suurem aku. Aku on suuruselt päris pirakas ja käib droonil olevasse akukambrisse, kuhu see läheb ilusti, aga pärast kätte saada on päris raske. Standardakusid soovitan osta kohe vähemalt üks juurde, sest tootja sõnul saab ühe sandardakuga lennata kuni 20 min, aga minu katsetuste põhjal saab ühe akuga lennata vaid 10-15 min ja juba tuleb 30% hoiatus, et aeg on koju tulla. Aku laadmiseks kulub keskeltläbi 1,5 tundi. Kui siis ise ei hakka ruttu koju lendama ja rakenduse sätetes on mksimaalne lennukõrgus näiteks 150 m, siis on päris halvasti, sest droon ei pruugi enne liikuma hakkamist sellele suurele kõrgusele välja jõudagi ja kukub väga kõrgelt alla.

Plussid ja miinused

[tie_list type=”thumbup”]

  • Seade on väga kvaliteetselt ehitatud.
  • Kaamera on eemaldatav ja väljavahetatav.
  • Lennumasinat saab osta ja lisainfot mugavalt PhotoPointi veebipoes või tavakauplustes
  • Droon tuleb ostes väga korraliku kandekohvriga, kuhu mahub 7 lisaakut ja kaks juhtpulti.
  • Tänu sellele, et maandumisjalad on võimalik üles tõsta, saab ilma probleemideta liigutada kaamerat igas suunas.
  • Tänu Optical Flow sensoritele saab ka siseruumides ilma GPS signaalita stabiilselt lennata.
  • Droon lendab vähese tuulega ja ATTI režiimis kiirusega 22 m/s, mis on peaaegu 80 km/h!
  • Võimalus juhtida drooni kahe puldiga, et saavutade veel paremad videokaadrid.
  • Zenmuse X3 kaamerast välja tulevad 4K videod on võrratud.
  • Komplektis on kaasas rihm puldi jaoks ja korralik 16gb-ne mälukaart videote ja piltide salvestamiseks.
  • Juhtpult istub hästi käes, on väga täpne ja sellel on HDMI väljund HD video salvestamiseks salvestajasse või puldi ühendamiseks nt teleriga, et maa pealt näha suurelt seda, mida näeb drooni kaamera.
[/tie_list]

[tie_list type=”thumbdown”]

  • Droon pole tavakasutaja jaoks just kuigi soodne.
  • Lisaakud, kaamera ja pult maksavad väga palju.
  • Lennumasin on üsna suur ja ei mahu seljakotti ära.
[/tie_list]

Kokkuvõte

IMG_4828

Kokkuvõttena on DJI Inspire 1 lummav lennumasin, mis lisaks kenale disainile teeb ilusat ja kvaliteetset videot. 3200 eurone hind on päris suur ning seetõttu sobib see droon pigem väiksematele filmiproduktsiooni firmadele, mitte kodukasutjatele. Hobilenduritele või kinnisvaramaakleritele, kes ei soovi igale objektile kutsuda tellitud drooniga filmjat või pildistajat, sobiks paremini Phantom 3 Professional, sest see teeb samasugust 4K videot ja 12-megapiksliseid pilte.

DJI Phantom 3 Pro

Inspire on lihtsalt võimsam versioon Phantom 3-st, sest see on ehitatud süsinikkiust ja vähesel määral plastikust, kaamera on eemaldatav ja väljavahetatav, drooni saab juhtida kahe puldiga, kaamerat saab keerata ka küljelt küljele.

IMG_4815

Droonientsuiastidele, kes soovivad omale uut väga head drooni alla 10,000€, soovitan osta Inspire 1 drooni ja juurde soetada uue Zenmuse x5 kaamera, millele saab ette keerata MFT objektiive, sest see kaamera on parema pildikvaliteediga ja parema dünaamilise ulatusega.

inspire-1-pro-with-4k-zenmuse-x5-camera-single-remote-inspire1pro-single-dji-f95

Foto: DJI (tootja)

Kui hinda mitte arvestada ja minult küsida, mitu punkti DJI Inspire 1 droon saaks, siis minu vastus oleks, et nii palju punkte ei ole olemas. Droon on väga korralik ja kõik selle juures on hästi läbi mõeldud.

Profid, kes lendavad iga päev näiteks DJI Spreading Wings S100-ga hakkaksid sellise jutu peale küll naerma, aga mulle, kes ma pole professionaalsemaid süsteeme veel proovida saanud, tundub see droon täisulik ja midagi paremat oleks selle hinna eest raske välja mõelda.

DJI Inspire 1 drooni andis TehnikaPilgule testimiseks Photopoint

Kui leidsid kirjavea, palun anna meile sellest teada, märgistades kirjavea ja vajutades samal ajal alla klahvid Ctrl ja Enter.

Reklaam
Kliki siia kommenteerimiseks

Eesti

Stigo – lahutamatu kaaslane suurlinnades

Avaldatud:

Juba mitmeid aastaid on Eestis toodetud üle maailma laineid löövaid tehnikaimesid, seekord siis elektri jõul liikuv pisimopeed Stigobike. Otsustasime ka omal käel uurida, mis sorti aparaat see õigupoolest on. Natuke rohkem kui aasta tagasi jõudis see ametlikult müügile ning on kättesaadav üle maailma edasimüüjate võrgustikust.
Tehnilise poole pealt on tegu kompaktse elektrirolleriga, mida on võimalik vaid mõne sekundi & liigutusega kokku pakkida, nii et see võtab enda alla kõigest 40x48cm suuruse põrandapinna. Tänu sellele on võimalik sõiduvahendit väga mugavalt mahutada ka kontorisse või pisemasse korterisse. Edasi veab Stigot koos sõitjaga 250W elektrimootor, mis tundub paberil küllaltki jõuetuna, kuid tegelikult saab suurepäraselt hakkama inimese sõidutamisega. Stigobike’i on võimalik soetada nii ühe kui ka kahe 36V akuga. Vastavalt sellele on siis ka sõiduulatus – ühe akuga umbes 15km ja kahe akuga 30km ning täislaadimiseks kulub ligikaudu 3,5 tundi. Vastavalt akude arvule sõltub ka masina kaal – kas 14.1kg või 15.3kg. Maksimaalne kiirus on seadusandluse tõttu piiratud 25km/h juurde, kus on Stigo liigitatud pigem jalgrataste kui mopeedide hulka, mis tähendab lihtsustatult seda, et kiivrit pole vaja kanda ning sõita tohib jalgrattaga sõitmiseks ettenähtud teedel. Ees kasutatakse V-pidureid ning taga mehaanilist ketaspidurit. Maksimaalne kandevõime on 100kg. Kuna tegemist on tänavalegaalse pisimopeediga siis on ta varustatud ka esitule, tagatule (k.a piduritule) ja signaaliga.

Sõitmine on imelihtne, kokkupanek aga nõuab veidi õppimist

Kui tee on sile, siis on Stigot hea enda järel vedada

Stigoga sõitmine on pigem sõitmine jalgratta kui kulguriga, mistõttu peaks pea igaüks sellega hakkama saama – kõik, kes saavad hakkama jalgrattaga sõiduga, saavad ka Stigoga. Pole vaja koguda julgust ega otsida pingsalt tasakaalu, vaid hüppa kohe sadulasse ning käivita masin nupust, viipa käivitamiseks kiipi ning asu teele! Traditsiooniliselt asuvad kõik juhtseadmed just nendel kohtadel, millega me harjunud oleme. Vasaku käe all tagapidur ning paremal käel esipidur, tempo lisamiseks on parema käe all rutska. Ohusituatsioonides on abiks signaal, mille leiab vasaku käepideme juurest. Kõik tundub lihtne ja loogiline. Ka tulede üle pole vaja pead vaevata – need lülituvad sisse automaatselt. Küll aga naisterahvastele ning lastele võib olla kokku panemine/lahti võtmine olla esialgu peavalu. Nimelt nõuab lukustushoovad üsna tugevat vajutust, millega nõrgem sugupool või lapsed ei pruugi hakkama saada.

Meie eesmärk oli panna Stigobike proovile just Eesti tingimustes – nii Tallinna kesklinnas, äärealadel kui ka suvituspiirkonnas ehk kohtades, kus reaalselt võiks Stigo ka kasutust leida. Tipptunni ja kesklinnas liigeldes on Stigobike arutult mõnus abimees. Mängleva kergusega on võimalik läbida kilomeetriseid vahemaid ja pikema vahemaa korral saab sekunditega kokku klappida ning liigelda edasi juba ühistranspordiga, võites seeläbi veel väärtuslikku aega. Ühistranspordis ei vaata keegi altkulmu, kuna kokku panduna ei võta Stigobike mitte rohkem kui ühe lisareisija ruumi (põrandapinnast 40cmx48cm) ja kellelegi see ette ei jää. Kokku klapituna liiguvad väikesed abirattad väljapoole ning sõiduk jääb neile stabiilselt seisma. Abirattad on selleks, et teda oleks võimalik enda järel vedada nagu ratastel kohvrit, kuid peab tõdema, et vedamiseks mugavat asendit leida on üsna võimatu. Ebatasasemal teel (näiteks vanalinnas) tekib tahtmine pigem tõsta, kuna nendel pisikestel ratastel järel vedades kipub kõvasti raputama ning juhtraua keskosast kinni võttes ja järel vedades müksab sind aeg ajalt käepide. Ringi sõites aga tuleb arvestada takistustega nagu madalamad äärekivid aukudega teed, milleni jõudes tuleb lihtsalt kiirust alandada. Tegemist on siiski võrdlemisi väikeste ratastega ning ilma vedrustuseta masinaga, mis pole mõeldud ebaühtlasel teel sõitmiseks. Küll aga väärib sõidumugavus muus osas kiitmist. Olgugi, et seade näeb ise välja kui täiskasvanutele alamõõdus, on sellega mõnus sõita. Sadul on üllatavalt mugav ning istumisasend ei ole väsitav. Küll aga pikema sõidu juures maanteel kippus sõidukiiruse reguleerimiseks mõeldud “rutska” natuke kätt väsitama. Ilmselt vajab see natuke harjumust, kuna Stigobike’il on parempoolsest käepidemest umbes poole ulatuses nn gaasihoob, tavapäraselt kasutatakse aga terves ulatuses olevat gaasihooba. Juhitavuse osas nõuab harjumist eelkõige ainult madalamal kiirusel (jalakäija kiirus või alla selle), kuna veojõu doseerimine ei ole väga täpne, vaid pigem “peal”-“maas”-stiilis. Küll aga suuremal kiirusel või isegi maksimaalkiirusel slaalomit sõites tundsin end kui kala vees – siinkohal ei ole kompaktratas jätnud jälgi kompromissidest. Ka pidurid on tasemel: kuna keharaskusest suur osa asetseb tagarattal, siis ei tundu ka esipidurite kasutamine ohtlikuna.

Kui Tallinnas sõites oli sõites peamine tegevus laveerimine äärekivide, aukude ja inimeste/autode vahel ning sellega tuli Stigo suurepäraselt toime, otsustasime proovida sõitmist ka maakohtades. Testasukohta – Võsule – oli Stigot mugav viia, kuna universaalkerega autode pagasiruumi mahub Stigo kenasti ära. Väiksemasse auto pagasiruumi see kahjuks ilma ühe istmerea madaldamiseta ei mahu. Sisimas lootsin, et Stigot on võimalik paigaldada auto pakiruumi risti, kuid see on siiski kokku pakituna liiga kõrge. Hiljem suuremasse universaalkerega autosse proovides samuti tõdesin, et võtab suure osa pakiruumist ära, kuna on kokku panduna liialt pikk ja mahub ära ainult diagonaalis asetades, kuid nii halvab see ära enamuse pakiruumist.

Kohale jõudnuna ootas ees aga ilus ilm ja palju uusi vallutamist vajavaid teid. Maksimaalne sõiduulatus 30 km sai proovile pandud ja seda ta täitis, isegi ületas pisut. Kui akud saavad tühjemaks, siis langeb pisut maksimaalkiirus (2-3 km/h) ning masin muutub õige pisut loiumaks, kuid ei midagi drastilist. Samuti sai ta hakkama ka poole kilomeetrise tõusuga, kiirus küll langes 8km/h, kuid see on pigem ekstreemsus. Tundus, et ka siin tunneb Stigo end koduselt ning isegi laadimiskohad olid isegi kergliiklusteele rajatud – pingid koos 220V pistikuga juhuks kui peaks vaja minema. Erinevalt Tallinnast ei pidanud pingsalt äärekive ja tänavaauke jälgima vaid sai tunda täit mõnu sõidust. Kogu olemist muutis stressivabaks ka see, et kõikjale minnes saab Stigo kaasa võtta või turvaliselt ära panna ilma, et peaks vaeva nägema.

Kokkuvõte: Stigo meeldib kõigile, aga kõigil pole nii palju raha

Kokkuvõtteks võib öelda, et eestlased on taaskord hakkama saanud sõltuvusttekitava tootega, mis oma omadustelt on antud segmendis esirinnas. Tahes tahtmata transpordi valdkonnas me näeme aina enam elektri jõul liikuvaid tooteid ja küsimus on vaid selles, et mis järgmiseks. Suurlinnadesse on kindlasti tegemist tänuväärt abimehega, kes viib sind sinna, kuhu soovid, ja aitab ka aega kokku hoida.

Positiivne:

Kasutuslihtsus

Kompaktsus

Disain

Sõiduulatus

Negatiivne:

Hind

 

Kui leidsid kirjavea, palun anna meile sellest teada, märgistades kirjavea ja vajutades samal ajal alla klahvid Ctrl ja Enter.

Jätka lugemist

Huawei

Huawei P10 ja P10 Plus telefone ei tasu osta (vähemalt praegu)

Avaldatud:

Jälle on kätte jõudnud aeg, mil Huawei esitles uusi P-seeria telefone – sest miks peaks ainult ühe telefoni väljastama? Või täpsemini: esitles neid juba veebruaris, aga peagi hakatakse neid müüma.

Disain: sama hea ja sama halb

Huawei P10 Plusi tagakülg

P10 ja P10 Plus on muus osas identsed, kui suurus (ja sellest tingitud ekraani resolutsiooni suurus ja akukestvus) välja arvata. Telefonid on samasuguse disainiga nagu varem ehk stiilse alumiiniumkorpusega, mille ülaosas valgel alal paiknevad silmad. Muide, uutel telefonidel on hulganisti värvivalikuid ja mitmeid tekstuure. Telefonide koostekvaliteet on väga kvaliteetne ja soliidne, küll aga on sealjuures nurisemiseks põhjust. Nimelt telefonid on käes väga libedad – keskmiselt proovib telefon käest jalga lasta umbes 10 korda ühe päeva jooksul. Disainis on ka teine probleem: nii ekraanile kui tagumisele küljele tekivad kriimud justkui iseenesest – see häda on Huawei telefonidel olnud kaua, kuid ikka pole materjale ja pealispindu muudetud, et vältida kriimustusi, mis teistele telefonidele nii kergesti ei teki.

Kolm silma

Huawei P10 kaamerad

P10 mudelitega on Huawei jätkanud kolme-kaamera-trendi (kaks taga ja üks ees). Üks tagakaamera on mustvalge (20 mpx) ja teine tavaline (12 mpx). Kahe kaamera olemasolu peaks garanteerima maksimaalse kvaliteediga mustvalged ning maksimaalselt detailsed värvilised pildid. Ainult mustvalgete piltide järele isiklikult vajadust pole, küll aga saab tõdeda, et värvilised pildid on väga selged, teravad ja värvid on täpselt paigas. Kui aga pildistamisel ei tundu midagi täiesti paigas olevat, siis saab põhimõtteliselt kõiki parameetreid – nagu peegelkaameratelgi – ise liigutada, et saaks soovitud tulemuse. Ei saa öelda, et kaamera on palju ees teistest (nt Samsung Galaxy S7, iPhone 7 Plus jt), aga umbes samal ehk väga heal tasemel on küll. Esikaamera on ka päris hea, veidi kahju on, et füüsilist tulukest telefoni esiküljel pole, mis on näiteks vanemal ja soodsamal Honor 7 mudelil. See-eest läheb pimedast selfie’sid tehes ekraan korraks maksimaalselt valgeks, mis suudab enam-vähem asendada lampi.

Kaamerarakendus on muidu minimaalne, aga ühe liigutusega saab välja tõmmata manuaalseadistamise ja hunniku režiime

Kaamerarakendus on päris funktsionaalne. Nagu enne mainitud, on seal korralik manuaalrežiim, lisaks ka välgu sisse-välja lülitamine, suure ava režiim, mitmeid filtreid ja palju muud. Huawei on kaamerarakenduse sisse pookinud ka loovaid režiime, näiteks öövõte, valgusmaalimine, dokumendi skaneerimine jt, kusjuures neid saab veel rohkem alla laadida. Olin üllatunud, nähes iPhone’ile sarnast sarivõtet – kui päästikunuppu all hoida, hakkab pilte sadama nagu oavarrest – viie sekundiga umbes 75 pilti. See on väga muljetavaldav tulemus.

Aku-anomaalia

Akud (3200 mAh ja 3750 mAh) on uutel P10 mudelitel väga kehvad. Kuigi teoorias saab neid kasutada rohkem kui kaks päeva (loomulikult vähese kasutusega), siis meie igapäevakasutuses ei pidanud telefonide akud isegi õhtuni vastu. Akud kestsid umbes 9 tundi, mis tundub eriti veider arvestades asjaoluga, et kasutus polnud üldsegi maksimaalne ning avatud polnud ühtegi mängu. Väga minimaalse kasutusega on telefon õhtuni kenasti töös, kuid kasutada pole seda eriti mõtet. Kesine akukestvus võib olla uue kiirendustehnoloogia süü (lähemalt allpool), kuid võib veel korda saada mõne tarkvarauuendusega. Küll aga on sellel aku osas mõistlik lisa – kiirlaadimine SuperCharge. Kuna see kasutab 4.5V/2A voolu (teistel on tavaliselt 9V/5A), siis on Huawei lahendus laadimise ajal tunduvalt jahedam ja see on ka üsna kiire – umbes tunni ajaga saab tühi aku 100% täis.

Uued ja põnevad lisad

Samsung otsustas oma kuulsa kodunupu uute telefonide esiküljelt eemaldada, et suurem ekraan ära mahuks, ja pani sõrmejäljelugeja, mis oli varem kodunupus, hoopis telefoni taha. Huawei tegi vastupidi: kui juba aastaid on sõrmejäljelugejat kohata võinud telefoni taga, siis nüüd pandi see hoopis telefoni ette, ekraani alla. Äärmiselt kahju on sellest, ei tootja ei soovinud panna selle nupu kõrvale teisi nuppe (tagasi ja käimasolevate rakenduste leht), mida teevad väga paljud teised tootjad. Selle asemel saab kasutada ekraanil olevaid nuppe või siis kasutada ainult uut kodunuppu, kus tuleb meelde jätta erinevat liigutused, kuidas seda kasutada näiteks tagasi liikumiseks. Uue sõrmejäljelugeja asukohaga harjumine võtab väga kaua aega, aga kui see liigutus meelde jääb, siis on seda lust kasutada, sest nii kiiret sõrmejäljelugejat pole ma varem näinud. Kui kujutada ette, et nii kiiresti kui võimalik puudutada telefoni sõrmejäljelugejat ja nii kiiresti kui võimalik sõrm sealt eemaldada, siis täpselt nii kaua aega kulubki. See on tõepoolest nii kiire – sõrme tuleb hoida lugejal nii lühidalt, et saab mõõta millisekundites.

Huawei on alles jätnud uudse SIM-kaardi aluse, kust leiab lisaks universaalpesa, kuhu sobib teine SIM-kaart või hoopis mälukaart, seega saab kasutada soovi korral mälukaarti, ning kui vaja, siis ka kahte SIM-kaarti/kahte telefoninumbrit. Üllatav on see, et P10-st on tehtud kaks erinevat versiooni – ühel on SIM+SD pesa, teisel SIM+SD/SIM. Kui kahe SIM-kaardi pesa olemasolu on vajalik, siis tasub ostukohas üle kontrollida, kas tegu on vastava versiooniga.

P10 ja P10 Plus kasutavad mõlemad üsna uut Kirin 960 protsessorit, tänu millele on telefonid niigi väga kiired, kuid suure uuendusena on telefonidesse pandud Ultra Memory nimeline tehnoloogia, mis tagab kiiresti liikuva (tarkvaraliselt) ka näiteks aasta pärast. Lisaks hoiab see telefoni võimalikult nobedana kogu aeg, kuna tehisintellekti abil püüab see kasutaja kasutusharjumustest aru saada (näiteks millises järjekorras milliseid äppe tavaliselt avatakse) ning seeläbi avada äppe nii kiiresti kui võimalik.

Kui varasemates Huawei telefonide arvustustes oleme saanud laita Huawei kasutajaliidest EMUI, kus ei ole eraldi äpisahtlit, vaid need on kõik avalehel (nagu iPhone’il), siis enam seda teha ei saagi, kuna EMUI 5.1 tõi võimaluse lülitada sisse n-ö sahtli režiim või siis kasutada edasi kõik-ühel-lehel-kontseptsiooni. Telefonist leiab paraku endiselt hunniku ebavajalikke äppe, kuid õnneks on ka kasulikke asju lisatud, üks neist on Twin App nimeline funktsioon, mis võimaldab ühe äpi/suhtlusvõrgustikuga kasutada mitut kontot. Tõsi, Instagramis on mitme konto funktsioon juba sisse ehitatud, ent näiteks Skype’i ja Facebooki saab sellega kasutada väga mugavalt (üks konto näiteks tööalane ja teine tavaline) ja neid vahetada ilma pideva sisse-väljalogimiseta ja andmete sisestamiseta.

Kokkuvõte

Tuleb nentida, et Huawei P10 ja P10 Plus mudelid on väga korralikud nutitelefonid – neil on väga soliidne ja kvaliteetne korpus, kaamera(d), jõudlus… ja see on kõik. Neid asju, mida telefoni puhul kiita, võiks olla rohkem. Akut hetkel kiita ei saa. Jääme lootma, et tarkvarauuendus parandab selle probleemi. Ekraanid on väga teravad ja selged, aga teiste tootjate mudelid on päikesevalguses paremini nähtavad (Galaxy S7 umbes 30% heledam maksimaalse heledusega). Kahju on ka sellest, et veekindlust telefonidelt endiselt ei leia. Isegi Apple, tootja, kes pole varem huvi üles näidanud veekindlate seadmete tootmise vastu, otsustas uusimad iPhone 7 ja 7 Plusi teha veekindlaks.

P10 Plus ja P10

Huawei P10 ja P10 Plus on pigem keskmised nutitelefonid, kui hinnata hinna ja omaduste suhet. P10 hind on hetkel (eeltellimisel) 599 eurot ning P10 Plusi hind saab olema eeldatavasti umbes 750 eurot, kui see kunagi müügile tuleb. Mõistlikum Samsung Galaxy S7 maksab võrdlusena 499 eurot mobiilioperaatorite juures, nurgatagustest ja internetipoodidest saab seda ka soodsamalt.

Tehnilised näitajad Huawei P10 Huawei P10 Plus
Ekraan 5.1” Full HD (1920x1080p), 432 PPI 5.5” 2K (2560x1440p), 540PPI
Protsessor Kaheksatuumaline Kirin 960, 4x Cortex A73 2.4 GHz + 4x Cortex A53 1.8 GHz Kaheksatuumaline Kirin 960, 4x Cortex A73 2.4 GHz + 4x Cortex A53 1.8 GHz
Operatsioonisüsteem Android 7.0 + EMUI 5.1 Android 7.0 + EMUI 5.1
Mälu  4/64 GB  4/64 GB või 6/64/128GB
Ühendused Bluetooth 4.2, 802.11ac/a/b/g/n, 2.4G / 5G, NFC, USB 2.0 (C-tüüp) Bluetooth 4.2, 802.11ac/a/b/g/n, 2.4G / 5G, NFC, USB 2.0 (C-tüüp)
Kaamera Põhikaamerad: 20 MP (monokroomne) + 12 MP RGB, F2.2, optiline stabilisaator; Esikaamera: 8 MP, F1.9 Põhikaamerad: 20 MP (monokroomne) + 12 MP RGB, F2.2, optiline stabilisaator; Esikaamera: 8 MP, F1.9
Aku 3200 mAh 3750 mAh
Mõõtmed 145.3×69.3×6.98 mm, 145 g 153.5×74.2×6.9 mm, 165 g
Värvused Hetkel saadaval: sinine, kuldne, must, hõbe
Hind 599 € (Elisa, Tele2, Telia) Pole teada

Kui leidsid kirjavea, palun anna meile sellest teada, märgistades kirjavea ja vajutades samal ajal alla klahvid Ctrl ja Enter.

Jätka lugemist

Põhjalikud arvustused

Dell XPS 13 – ilma reklaamtrikita parim Windowsiga sülearvuti

Avaldatud:

Seda juhtub päris harva, et mõni toode ongi nii hea kui lubatud või nii hea, nagu keegi teine kirjutab. Üle pika aja on juhtunud, et üks testitud toode – Dell XPS 13 sülearvuti – on tõepoolest nii hea, nagu lubatud, ja isegi parem. Alustame algusest.

Kui tahta praegu osta võimalikult uut õhukest, pika akukestvusega ja igapäevatööks sobivat sülearvutit, siis Apple’il on pakkuda MacBook, Asusel ZenBook, Lenovol YogaBook, Aceril Swift, HP-l Spectre ja Dellil XPS. Kui aga mõelda lähemalt, milline neist on kõige parema hinna ja omaduste suhtega ning millele pole tehtud järeleandmisi, siis selleks on pärast testimist kahtlemata Dell XPS 13/15. Apple’i MacBooki suurimaks veaks on ainult ühe USB-C pesa olemasolu, sama on ka Asuse kõige uuemal ZenBookil. Lenovo X1 (Yoga) mudelil küll pesasid on, arvutil on QHD ekraan ning selle saab muuta tänu erilistele hingedele tahvelarvutiks, kuid hind on ligi 1500 eurot ja aku ei kesta väga kaua. Aceri Swift 7 mudelil on USB-C ühendusi lausa kaks, aga aku ja klaviatuur jätavad soovida ning arvuti on oma maailma kõige õhema korpuse tõttu painduv, mis on paraku negatiivne omadus. HP mudeli uusim versioon on kulukas ja pole Eestis müügilgi. Lõpuks jõuame Dell XPS 13 juurde, mis on kõige parema hinna ja kvaliteedi suhtega sülearvuti.

Kes ütles, et MacBook on parima väljanägemise ja kvaliteediga arvuti etaloniks?

Kaas on alumiiniumist

Dell pole oma XPS-seeria arvutite valmistamisel lähtunud Apple’i kõik-alumiiniumist ega paljude teiste tootjate plastikkorpustest. Arvuti on väljastpoolt (kaas ja alumine pool) alumiiniumist, ees kaane keskel on väike minimalistlik Delli logo (ilma valgustuseta). Arvuti all on väiksed õhutusavad, kummijalad ning üks tohutult ebavajalik lisa. Kuna Dell on arvuti tegemisel pühendunud väga tugevalt esteetikale, ei peetud piisavalt ilusaks seerianumbrit ja teisi ohutusmärke- ja detaile korpuse peale trükkida, vaid selleks on arvuti alla tehtud luuk, mille all on kõik vajalik kirjas.

Kui aga XPS 13 lahti teha, siis alumiiniumi enam näha pole. Klaviatuuri ümbritsev ala on süsinikkiust – materjalist, mis sülearvutites kuigi levinud pole, kuid meie arvates sobib see sinna väga hästi. Süsinikkiud (ingl k. carbon fiber) on plastiku ja alumiiniumi vahepeal – see on stiilne ja tundub ka päris hea kvaliteediga, samas käed ei hakka tänu sellele kirjutades higistama ning kui arvuti on seisnud külmas ja seda mingil põhjusel kasutada on vaja, siis pole klaviatuuri ümbritsev ala ebameeldivalt külm ja ei lähe ka aktiivse kasutusega kuumaks nagu metallil kombeks.

Arvuti all on õhutusavad, “jalad” ja luuk

Ekraani ääred on lihtsalt plastikust, mis pole probleemiks. Ekraani olemusest allpool lähemalt, aga väliselt on Dell teinud ekraani osas märkimisväärse innovatsiooni: ekraani ääred on imeväikesed. See hoiab arvuti väiksena, hoides samas ekraani maksimaalselt suurena. XPS 13 on umbes 11-tolline sülearvuti, aga ekraan on 13-tolline – seda tänu olematutele ekraaniäärtele. Lisaks sellele, et need imeväiksed ääred on praktilised, on need ka väga kenad. Paraku üks ohverdus on selle äärest ääreni ekraaniga tehtud: veebikaamera jaoks pole ekraani kohal ruumi, mistõttu leiab selle ekraani alt, vasakult poolt. See asukoht on väga halb, eriti kahju on, et kaamerat ei suudetud panna ekraani alla keskele, kus asub Delli logogi. Samas, kui veebikaamera järele erilist vajadust pole, siis mõned kõned saab sellega tehtud. Parima tulemuse saab siis, kui arvutit hoida käes ja näost veidi üleval pool. Kui arvuti seisaks lihtsalt laual, siis näeks teine kõnepool peamiselt lõuga.

Klaviatuur on XPS 13-l paljudest teistest parem. Klaviatuuri kasutama ja meeldima hakkamine on pigem harjumise asi, aga XPS 13 klaviatuur on üks parimatest sülearvutil olevatest klaviatuuridest, mida testinud olen. Mõistagi mehaaniline, pika klahvi liikumisega klaviatuur see pole, aga nii kompaktse arvuti kohta on see üllatavalt mugav, kuna klahvide liikumine on kindel ja tundub pikemana, kui see tegelikult on. Samas pole klahvide liikumine liiga rakse, nagu näiteks Aceri uusimatel Swift/Spin 7 mudelitel. Klaviatuuri puhul on märkimisväärne ka selle tagantvalgustus, millel on kolm erinevat heleduse astet. Valgustus on valget värvi ja selle reguleerimiseks on klaviatuuril klahv. Enamasti on kõige heledam valgustuse aste liiga ere.

Klaviatuuri juurde kuulub muidugi ka puuteplaat, mis on keskmise suurusega ning täpselt paras. Windowsi arvutite hulgas on see keskmisest parem (pind on väga sujuv, klikkimine hea), aga mitte päris nii hea kui Apple’i arvutitel. Mitme sõrme liigutused toimivad väga hästi.

Klaviatuur, puuteplaat ja süsinikkiud

Kuigi uusim baaskonfiguratsiooniga XPS 13 maksab 1190 eurot, oluliselt vähem kui Apple’i üheainsa USB C pesaga MacBook ja uued MacBook Pro soodusmudelid, on sellel pesade valik kordades mitmekesisem. Alustuseks on sellel USB C pesa (saab kasutada adapteriga tavalise USB või HDMI ühendusena, ka laadimiseks) ja veel kaks tavalist USB pesa. Loomulikult on ka heliväljund ning kaks haruldust, mida praeguse aja sülearvutitelt just tihti ei leia. Esiteks – tavamõõdus SD HC/XC mälukaardipesa. Jah, sellel on tõepoolest sisseehitatud mälukaardipesa, kuhu kaart küll tervelt sisse ei mahu, kuid foto- ja videohuvilistele on see väga vajalik ja mugav, kuna vastavat USB mälukaardilugejat pole vaja kaasas kanda. Teiseks harulduseks on neljast tulukesest ja nupust koosnev akutaseme kuvamise süsteem arvuti küljel. Kui nupule vajutada, siis kuvatakse tulukestega, mitu protsenti aku laetud on. Iga tuluke tähistab 20% suurust vahemikku. Isiklikult seda vaja ei läinud, sest tavaliselt on meeles, kui palju akust peale viimast kasutust järele jäi. Kui aga arvutit pole vaja näiteks tihti kasutada, võib olla see väga praktiline asi, kuvamaks akulaetuse taset ilma arvuti käivitamiseta.

Laadimiseks on kaasas Delli enda ümmarguse otsikuga laadija, kuigi laadida saab ka USB C pesa kaudu. Kahjuks komplektis oleval laadijal on vahelduvvoolu adapter, mis läheb laadimise ajal päris kuumaks. See võiks olla europistiku küljes, nagu Apple’i mudelitel. Õnneks on aga aku nii hea, et laadida eriti sageli vaja polegi.

Haruldus sellistel sülearvutitel – USB- ja mälukaardipesa

Kõlarid on XPS 13-l helikvaliteedilt mitte midagi heligurmaanidele, aga tavainimesele peaks muusika kuulamiseks kõlbama küll. Mulle ei meeldinud kõlarite juures nende helitugevus. Jah, see on hea, kui kõlarid suudavad heli esitada valjult, aga tihti on heli ka kõige vaiksemal režiimil liiga vali. Delli tuleb kiita kõlarite paigutuse eest, sest need on õnneks suudetud paigutada arvuti külgedele, mitte alla, nagu üsna mitmed teised tootjad arusaamatul põhjusel teevad.

Oh seda massiivset akut

Lisaks kenale ja praktilisele korpusele peitub selle sees midagi väga võimsat. Enne põhikomponentide juurde jõudmist tuleb rääkida ka imelisest akust. Aku mahutab 6000 mAh-d, mis sülearvuti kohta rekordiline mahutavus pole, kuid selle kestvus reaalselt on lihtsalt uskumatu. Igapäevakasutuses, mis hõlmas peamiselt veebilehitsemist, aga ka mitmete videote vaatamist, kestis aku väga muljetavaldavad 10 tundi, kusjuures ekraani heledus oli 75% juures. Nagu ka kõikide teiste arvutitega, langeb raskema kasutusega akukestvuse aeg üsna palju. Kui arvutiga hakata videomänge jooksutama, siis kestab aku 3-6 tundi.

Arvuti on lihtsama kasutusega kogu aeg mõlemalt poolt mõnusalt jahe, aga juba mängu avamisega hakkab arvuti minema üsna soojaks ja samuti hakkab tööle ventilaator, mis pole eriti vaikne, samas pole ka kõige valjem. Meeldiv on see, et kui mänge ei ava või näiteks videotöötlusega ei tegele, siis ei tööta ventilaator kunagi ja samal ajal on arvuti ka üldse mitte kuum ega isegi mitte soe.

Sisu

Meie testitud XPS 13 on samanimelistest teiste konfiguratsioonidega mudelitest soodsam ja lihtsam, kuid see tundub olevat just tavainimestele, kes tahavad kauakestvat arvutit. Kallimad mudelid on pigem neile, kellel on spetsiifilisemad vajadused (teel olles fototöötlus vms).

Baasmudelil (testitud) on 7. generatsiooni Kaby Lake’i i5-7200U (kuni 3.1 GHz) protsessor, mis ongi mõeldud taolistesse õhukestesse sülearvutitesse. Sellel on kaks tuuma ning teab mis võimsust sellelt oodata pole mõtet, kuid igapäevakasutusse dokumentide haldamiseks, veebisirvimiseks, filmivaatamiseks ning lihtsamaks töötluseks-mängimiseks piisab protsessorist küll. Võrreldes varasema XPS seeriaga (9350, praegune on 9360) ongi uuendus peamiselt protsessoris, mis on eelmisest, 6. generatsioonist, kübeke kiirem ja energiasäästlikum.

Eraldiasetsevat videokaarti ei maksa arvutilt oodata, sel on integreeritud Intel HD Graphics HD 620 graafikakiip, mis nagu protsessorgi pole eriti võimas, aga tuleb kasuks heale akukestvusele ning sobib tavakasutuseks. Sellega on tehtav ka kergemate videomängude mängimine (näiteks Minecraft, Counter Strike: Global Offensive, Sims 4 jt) ja tavakaameratest tulevate videofailide ja piltide töötlus.

Ekraan on Full HD resolutsiooniga (saadaval ka kõrgema resolutsiooniga). Paneel on suurepärane – värvid on väga täpsed (sobib hästi töötluseks), vaatenurgad on head, heledus ei saaks parem ollagi ning lõpetuseks on see matt-tüüpi mitteläikiv. Tänu viimasele on ekraani suurepäraselt näha ka otsese päikesevalguse käes.

Muutmälu on meie testmudelil 8 GB, mis on peaaegu kõikide tavaliste tegevuste jaoks piisavalt. Vaid mõnel korral oli kõik mälust kasutuses ja sedagi siis, kui avatud oli korraga mitu nõudlikku programmi. Muutmälu saab ka uuendada ja välja vahetada, kui soov peaks tekkima.

Failide ja programmide hoiustamiseks on arvutis 256 GB suurusega SSD-seade (saab ka suuremaga), mille lugemiskiirus on kuni 1000 Mbit/s ja kirjutuskiirus umbes 300. SSD on kiiruse poolest päris okei.

Kui raha on, siis valikut on palju, ka ainult XPS-ide seast

Kuvari testis on XPS 13 9360 mudel, mis on eelmise aasta XPS arvutite seast kõige väiksem ja kõige atraktiivsema hinnaga. Sellel on 7. generatsiooni (Kaby Lake) i5 protsessor, 8 GB muutmälu ning 256 GB mahuga SSD-seade. Ekraan on mitte-puutetundlik ja Full HD resolutsiooniga.

XPS 13 mudeleid on saadaval ka võimsamaid, kui sellest ei piisa. Müügil on sama välimusega ning lihtsalt võimsama i7 protsessoriga mudel. Kolmas versioon on 3200x1800p puutetundlik ekraan, 16 GB muutmälu ning 512 GB mahuga SSD.

Tasub aga tähele panna, et XPS 13-l olenemata konfiguratsioonist rohkem kui kahetuumalist HQ tähisega protsessorit ega eraldiasetsevat graafikakiipi panna ei saa ning sellist mudelit ei saa osta.

Kui tahta veelgi võimsamat ja ühtlasi suuremat XPSi, mis on välimuselt väga sarnane XPS 13-ga, siis on müügile jõudmas eelmise aasta XPS 15 versioonid. Neil on suurem ekraan/korpus, HDMI pesa ning võimsust rohkem. Uutest XPS 15 mudelitest on hetkel saadaval vaid üks võimsamatest, neljatuumalise i7-7700HQ protsessori, 16 GB muutmälu, 512 GB SSD ja GTX 1050 4GB graafikaga. 4K ekraani sellel pole, aga ilmselt varsti jõuab müügile ka teravama puuteekraaniga mudel. Tasub märkida, et kõrgema resolutsiooni ja puutetundlikkuse miinuseks on väiksem akukestvus. Muide, XPS 15-l on võimalik vahetada suur aku väiksema vastu, mis teeb ruumi teisele mäluseadmele.

Nurisemine on peaaegu võimatu

Delli XPS 13 on väga muljetavaldav sülearvuti, mis suudab nii madalama hinna kui suurema pesade arvu poolest konkurentsi pakkuda MacBookile ja MacBook Pro soodusmudelitele. Veebikaamera ja ventilaator on peamised miinused, kuid mõlemad neist on nii õhukese sülearvuti puhul paratamatud. Kui rahakotile vähemalt 1200-eurone väljaminek liiga ei tee, siis on XPS 13 suurepärane, kvaliteetne ja kena arvuti igapäevatöödeks.

Delli arvuti andis Kuvarile testimiseks Notebooks.ee (link viib toote lehel, kus on lisainfo ja võimalus osta). 

Kui leidsid kirjavea, palun anna meile sellest teada, märgistades kirjavea ja vajutades samal ajal alla klahvid Ctrl ja Enter.

Jätka lugemist

Reklaam

Meie lemmikud

POPID POSTITUSED

Kirjavea teataja

Järgnev tekst saadetakse toimetusele ülevaatamiseks: