Connect with us

Põhjalikud arvustused

Arvustus: HTC One A9 nutitelefon

Avaldatud:

Vähem kui kuu aega tagasi avalikkuse ette toodud HTC selle sügisene lipulaev One A9 jõudis loetud päevad tagasi  TehnikaPilgu testimislauale. Täna saate lugeda arvustust HTC uhiuuest telefonist.

[divider style=”solid” top=”20″ bottom=”20″]

Spetsifikatsioonid:

  • Android 6.0 Marshmellow operatsioonisüsteem
  • 5-tolline 1920x1080p Full HD ekraan
  • Quad-core 1.5 GHz Cortex-A53 & quad-core 1.2 GHz Cortex-A53 protsessorid
  • 16 GB sisemälu (saadaval mudel ka 32GB-ga)
  • 2 GB muutmälu (saadaval mudel ka 3GB-ga)
  • 13 MP tagukaamera & 4MP esikaamera
  • Mõõtmed: 145.8 x 70.8 x 7.3 mm
  • Kaal: 143 grammi
  • Sõrmejäljelugeja

Osta saab:

www.elisa.ee

[divider style=”solid” top=”20″ bottom=”20″]

Väljanägemine

HTC One A9 välimus tehnikapilkee

Kui telefon esimest korda kätte võtta ja seda lähemalt uurida, torkab silma kaks põhilist asja. Esiteks istub telefon väga hästi kätte tänu ümaratele äärtele, mis enamasti ongi nutitelefonidel, kuigi näiteks Sony XPeria Z5 on pigem tuntud kui “kandiline telefon”, sest selle ääred ei ole kumerad. Minule istub see telefon väga hästi kätte ning tänu ümaratele äärtele saab telefoni mugavalt hoida.

Teiseks tähelepanekuks on see, et telefon näeb välja kaugemalt vaadates sama nagu Apple iPhone 6 ja 6S nutitelefonid. See on ju hea, sest iPhone’i disain meeldib kõigile. Seade on samamoodi ehitatud kvaliteetsest alumiiniumist, taga on kaks antenne eraldavat triipu ning kaamera näeb välja väga sarnane. Välimuselt eristab seda telefoni iPhone’ist külgedel olevad nupud. Selleks, et telefon poleks täpne iPhone’i koopia, on näiteks iPhone’il paremal pool olev SIM kaardi pesa ja vasakul pool olevate helinuppude kohad ära vahetatud. Samuti eristab seda seadet iPhone’ist HTC logod (pole midagi imestada) ning ka teistsugune kodunupp, millest saad allpool rohkem teada. Helinupud asuvad minu jaoks täpselt õigel kohal, sest neid saab vajutada ilma käe asendit muutmata ning need pole telefoni all paremas ääres nagu Xperia Z5-l.

HTC One A9 tootefoto tehnikapilk lehelt2 (16 of 23)

Riistvara

HTC One A9 tootefoto tehnikapilk lehelt2 (20 of 23)

HTC One A9 nutitelefoni hoiab töös Snapdragon 617 kiibistik, kus on Quad-core 1.5 GHz Cortex-A53 & quad-core 1.2 GHz Cortex-A53 protsessorid ning sellele 16GB mäluga mudelil on muutmälu 2GB, aga 32GB mudelil on muutmälu 3GB. Mälukaardipessa saab sisestada kuni 200GB mahutavusega MicroSD mälukaarte. Tagukaameral on 13 megapikslit, esikaameral on megapiksleid 4. Telefoni mõõtmed on 145.8 x 70.8 x 7.3 mm ning kaal on 143 grammi. Corning Gorilla Glass 4 kaitsekihi all peitub 5-tolline ekraan, mille reolutsiooniks on 1920×1080 (Full HD).  Ekraan on resolutsioonilt ja suuruselt keskmine. Pole midagi enneolematut, aga Full HD filme saab vaadata sellel ekraanil väga hästi. Mina oleksin nii uuelt seadmelt oodanud üks aste kõrgemat 2560x1440p ekraani, aga tavakasutuses ei saa olemasoleva ekraani kohta kurta.

Tarkvara

HTC One A9 tarkvara

Tarkvaraliselt kasutab A9 uusimat Android 6.0 Marshmellow’d, mille peal on HTC Sense 7.0, mis väga palju Androidi ei muuda, aga põhiliselt on HTC muutnud lihtsalt rakenduste ikoone, lisanudGeekbench 3 HTC One A9 JPGG taustapilte ja oma rakendusi (nt BlikFeed, Zoe ja HTC spikker) ning kõige märgatavam lisa peitub menüüs, kus avaneb vaade kõikidele rakendustele. Tavaliselt oleme harjunud Androidis menüü lehekülgede vahetamiseks sõrmega tõmbama ekraanil paremale ja vasakule, aga Sense’is tuleb kerida ülevalt alla ja vastupidi.Tarkvara kokkujooksmisega seoses ei saa ma midagi kurta. Ainult paar korda, kui väga palju rakendusi lahti on olnud, siis on telefon jäänud natukeseks “mõtlema”, aga muidu toimib telefon hästi. 

Kui jooksutasin telefonil jõudlustesti Geekbench 3, siis Single-Core skooriks oli 746 ning Multi-Core tulemuseks oli 3091. Single-Core tulemus pole midagi erilist ning antud telefoni skoorist kõrgemal on näiteks 400 punktiga Samsung Glaxy Note 4 ning 2000 punktiga kõrgemal on iPhone 6S. Multi-Core testis suutis seade ületada umbes 200 punktise vahega Galaxy Note 4 telefoni, aga Samsung Galaxy S6 Edge+ telefonist sai see telefon 300 punkti vähem ning iPhone 6S’ist õnnestus HTC-l saada koguni 2000 punkti vähem.

Kaamera

HTC One A9 tootefoto tehnikapilk lehelt2 (10 of 23)

Paljud inimesed teevad enamuse oma fotodest telefonidega, sest telefonide kaamerad on läinud juba piisavalt heaks. Ütlen kohe välja, et tavakasutaja selle kaamera kvaliteedis pettuma ei pea. Tagukaamera asukohaga on tootja pannud n-ö puusse, sest kui telefon võtta pildistamiseks kätte, siis sõrmed jäävad kaamerale ette. Sarnaselt iPhone’ile ulatub kaamera telefoni kerest natuke välja.

HTC One A9 tootefoto tehnikapilk lehelt2 (8 of 23)

Tagukaamera kõrval on kahest LED valgustist koosnev välklamp, mis töötab väga hästi ning pimedas suudab see peaaegu terve toa ära valgustada.

Nagu eelnevalt öeldud, suudab kaamera teha piisavalt hea kvaliteediga fotosid. Tagukaamera teeb 13-megapikslisi fotosid avaga 2.8. Päevavalguses pole probleemiks teha ilusaid fotosid, aga pimedamas võivad pildid jääda mõnikord udused tänu pikemale säriajale. Selleks, et pildid ja videod oleksid võimalikult selged, on kaameral optiline stabilisaator. Kahjuks ei salvestagi vaatluse all olev telefon 4K videot, mis on nii uue telefoni kohta väga halb. Mulle A9 kaamerarakendus väga meeldib, sest see on väga arusaadav ja näeb hea välja. Sealt ei saa leida nii palju valikuid kui Sony Xperia Z5 kaamerarakendusest, aga kas keegi üldse neid kõiki kasutaks?

HTC One A9 tootefoto tehnikapilk lehelt2 (11 of 23)

Vaikimisi on valitud režiim “tavakaamera”, kus pole erilisi seadistamisvõimalusi peale HDR’i sisselülitamise. Järgmiseks režiimiks on “autoportree”, millega saab teha endast selfie’sid. Siin on huvitav võimalus lasta rakendusel teie nägu reaalajas meikida ja nahka pehmemaks muuta. Kolmandaks režiimiks on “panoraam”, mis laseb üsna lihtsalt teha panoraamfotosid. Järgmine režiim on “Pro”, kus saab seadistada ise särikompensatsiooni, valge tasakaalu, ISO väärtust, säriaega, fookust ning on võimalik salvestada RAW fotosid, mis oleks mõistlik, kui soovite fotosid järeltöötluses ilusamaks muuta. Eelviimaseks režiimiks on “Hyperlapse”, millega saab teha kiiresti liikuvaid time-lapse kaadreid selle vahega, et liigute ise koos telefoniga. Viimaseks režiimiks on “aegluubis video”, millega saab teha 60 k/s aegluubis videoid.

Mõned näidispildid

Kaks Hyperlapse’i näidet:

[one_half]

[/one_half][one_half_last]

[/one_half_last]

Aku

HTC One A9 tootefoto tehnikapilk lehelt2 (23 of 23)

A9 telefoni aku pole kahjuks midagi hiilgavat. Kui telefoni vähe päeva jooksul kasutada, siis on võimalik üks päev ära elada, aga kui mängida ja filme vaadata, siis juhtub tihti, et õhtuks on akut järgi vaid 10-20%.

Kodunupud

HTC One A9 tootefoto tehnikapilk lehelt2 (7 of 23)

Kas minuga on midagi juhtunud, et teen arvustusse eraldi osa ainult telefoni kodunuppudest? Ega muidu ei teekski,aga selle telefoni kodunupud on mõnevõrra erilised. Väliselt leiame seadme allääre pealt nupu, mis paistab olema kodunupp. Nii see ka on. Sellele vastu minemisel on kuulda ja tunda ainult nõrka vibratsiooni, sest tegu on puutetundliku kodunupuga. Lisaks sellele, et nupp on puutetundlik, on sellel ka sisseehitatud sõrmejäljelugeja, jällegi nagu iPhone’il. Kuna tegu on Android nutitelefoniga, siis oli HTC-l vaja kuhugi ära mahutada ka tagasi ning hetkel avatud rakenduste nupud. Minu jaoks on  arusaamatu, miks ei võiks kodu, tagasi ja avatud rakenduste nupud olla puutetundlikud ja asuda alumisel äärel sõrmejäljelugeja juures.

Sõrmejäljelugeja töötab fantastiliselt. Selle kiirus on võrreldav iPhone 6S’iga, kui mitte kiirem sellest. Kui pöialt hoida kodunupu/sõrmejäljelugeja peal, siis tunnetab telefon seda ning enne silma pilgutamist ongi telefoni ekraanilukk maas.

Kõlarid

HTC One A9 tootefoto tehnikapilk lehelt2 (19 of 23)

Kõlarite poolest on see telefon teinud allakäigu, sest eelmistel mudelitel olnud BoomSound stereokõlaritele need kõlarid järgi ei jõua. Mõned kõlaripilud asuvad täpselt seal, kuhu ma tavaliselt enda parema käe nimetissõrme toetan filmide vaatamise ajal. Nii pole võimalik sõrme tagant peaaegu üldse heli kuulda. Kahjuks ei ole kõlarid telefoni ekraani kohal, aga vähemalt telefoni ots on kõlarite jaoks parem koht kui tagakülg. Kui helitugevus keerata põhja, siis on võimalik ka teel mööda vihisevate autode kõrval kuulda telefonist tulevat heli. Helikvaliteet ei ole parim, sest madalate toonide esitamisega jääb kõlar hätta ning õiget kinoelamust (mida sai tunda varasemate One-seeria telefonidega) ma ei kogenud.

Plussid ja miinused

[tie_list type=”thumbup”]

  • Tippklassi ehituskvaliteet.
  • Piisava kvaliteediga kaamera.
  • Erinevalt iPhone’ist on sellel telefonil mälukaardipesa.
  • HTC Sense toimib endiselt hästi ning tarkvaraga probleeme ei olnud
  • Sõrmejäljelugeja toimib täiuslikult.
  • Sisselülitusnupp on kaetud krobelise pinnaga, mis muudab selle sõrme all paremini tuntavaks.
  • Seade istub väga hästi kätte.
[/tie_list]

[tie_list type=”thumbdown”]

  • Akukestvus võiks parem olla.
  • Kasutusel võiks olla uuem protsessor.
  • Kõlarid ei ole kuigi head ning asuvad ebasobiva koha peal.
  • Hind on liiga kõrge.
[/tie_list]

Kokkuvõte

HTC One A9 kokkuvõte tehnikapilkee

Kokkuvõttena saan esiteks välja tuua, et mina selle telefoniga päris rahule ei jäänud. HTC on üritanud teha väga hea disainiga, hea tarkvaraga ja korraliku kaameraga telefoni, aga teistele komponentidele pole kahjuks erilist rõhku pandud, sest protsessor on vana ning aku on otse välja öeldes nõrk. Kui seadmel oleks palju parem aku, uuem protsessor, paremad kõlarid, võib-olla ka parem kaamera, mis suudaks salvestada UHD või 4K videot ning sama hind,  siis saaks õigustada selle seadme ostmist, sest see on parima disainiga Android telefon, aga praegu, kus tegu pole sisult kuigi erilise telefoniga, siis kahjuks ma seda soovitada ei saa. Ainsad inimesed, kellele see telefon sobiks, on minu arvates vaid suurimad HTC fännid. Lugu oleks teine, kui hind oleks näiteks 400€, aga praeguse hinna juures jään oma arvamustele kindlaks.

HTC One A9 tootefoto tehnikapilk lehelt2 (3 of 23)

[taq_review]

Hinnete tähendused

Hinne 5- Toode on täiuslik ning midagi paremat annab välja mõelda.

Hinne 4- Toode on väga hea, aga natuke jääb ikkagi puudu.

Hinne 3- Toode on piisav teatud kasutajatele, aga puudujääke on mitmeid.

Hinne 2- Tootel on väga palju arenemisruumi.

Hinne 1- Tegu pole toote, vaid prügiga.

Kui leidsid kirjavea, palun anna meile sellest teada, märgistades kirjavea ja vajutades samal ajal alla klahvid Ctrl ja Enter.

Reklaam
Kliki siia kommenteerimiseks

Eesti

Stigo – lahutamatu kaaslane suurlinnades

Avaldatud:

Juba mitmeid aastaid on Eestis toodetud üle maailma laineid löövaid tehnikaimesid, seekord siis elektri jõul liikuv pisimopeed Stigobike. Otsustasime ka omal käel uurida, mis sorti aparaat see õigupoolest on. Natuke rohkem kui aasta tagasi jõudis see ametlikult müügile ning on kättesaadav üle maailma edasimüüjate võrgustikust.
Tehnilise poole pealt on tegu kompaktse elektrirolleriga, mida on võimalik vaid mõne sekundi & liigutusega kokku pakkida, nii et see võtab enda alla kõigest 40x48cm suuruse põrandapinna. Tänu sellele on võimalik sõiduvahendit väga mugavalt mahutada ka kontorisse või pisemasse korterisse. Edasi veab Stigot koos sõitjaga 250W elektrimootor, mis tundub paberil küllaltki jõuetuna, kuid tegelikult saab suurepäraselt hakkama inimese sõidutamisega. Stigobike’i on võimalik soetada nii ühe kui ka kahe 36V akuga. Vastavalt sellele on siis ka sõiduulatus – ühe akuga umbes 15km ja kahe akuga 30km ning täislaadimiseks kulub ligikaudu 3,5 tundi. Vastavalt akude arvule sõltub ka masina kaal – kas 14.1kg või 15.3kg. Maksimaalne kiirus on seadusandluse tõttu piiratud 25km/h juurde, kus on Stigo liigitatud pigem jalgrataste kui mopeedide hulka, mis tähendab lihtsustatult seda, et kiivrit pole vaja kanda ning sõita tohib jalgrattaga sõitmiseks ettenähtud teedel. Ees kasutatakse V-pidureid ning taga mehaanilist ketaspidurit. Maksimaalne kandevõime on 100kg. Kuna tegemist on tänavalegaalse pisimopeediga siis on ta varustatud ka esitule, tagatule (k.a piduritule) ja signaaliga.

Sõitmine on imelihtne, kokkupanek aga nõuab veidi õppimist

Kui tee on sile, siis on Stigot hea enda järel vedada

Stigoga sõitmine on pigem sõitmine jalgratta kui kulguriga, mistõttu peaks pea igaüks sellega hakkama saama – kõik, kes saavad hakkama jalgrattaga sõiduga, saavad ka Stigoga. Pole vaja koguda julgust ega otsida pingsalt tasakaalu, vaid hüppa kohe sadulasse ning käivita masin nupust, viipa käivitamiseks kiipi ning asu teele! Traditsiooniliselt asuvad kõik juhtseadmed just nendel kohtadel, millega me harjunud oleme. Vasaku käe all tagapidur ning paremal käel esipidur, tempo lisamiseks on parema käe all rutska. Ohusituatsioonides on abiks signaal, mille leiab vasaku käepideme juurest. Kõik tundub lihtne ja loogiline. Ka tulede üle pole vaja pead vaevata – need lülituvad sisse automaatselt. Küll aga naisterahvastele ning lastele võib olla kokku panemine/lahti võtmine olla esialgu peavalu. Nimelt nõuab lukustushoovad üsna tugevat vajutust, millega nõrgem sugupool või lapsed ei pruugi hakkama saada.

Meie eesmärk oli panna Stigobike proovile just Eesti tingimustes – nii Tallinna kesklinnas, äärealadel kui ka suvituspiirkonnas ehk kohtades, kus reaalselt võiks Stigo ka kasutust leida. Tipptunni ja kesklinnas liigeldes on Stigobike arutult mõnus abimees. Mängleva kergusega on võimalik läbida kilomeetriseid vahemaid ja pikema vahemaa korral saab sekunditega kokku klappida ning liigelda edasi juba ühistranspordiga, võites seeläbi veel väärtuslikku aega. Ühistranspordis ei vaata keegi altkulmu, kuna kokku panduna ei võta Stigobike mitte rohkem kui ühe lisareisija ruumi (põrandapinnast 40cmx48cm) ja kellelegi see ette ei jää. Kokku klapituna liiguvad väikesed abirattad väljapoole ning sõiduk jääb neile stabiilselt seisma. Abirattad on selleks, et teda oleks võimalik enda järel vedada nagu ratastel kohvrit, kuid peab tõdema, et vedamiseks mugavat asendit leida on üsna võimatu. Ebatasasemal teel (näiteks vanalinnas) tekib tahtmine pigem tõsta, kuna nendel pisikestel ratastel järel vedades kipub kõvasti raputama ning juhtraua keskosast kinni võttes ja järel vedades müksab sind aeg ajalt käepide. Ringi sõites aga tuleb arvestada takistustega nagu madalamad äärekivid aukudega teed, milleni jõudes tuleb lihtsalt kiirust alandada. Tegemist on siiski võrdlemisi väikeste ratastega ning ilma vedrustuseta masinaga, mis pole mõeldud ebaühtlasel teel sõitmiseks. Küll aga väärib sõidumugavus muus osas kiitmist. Olgugi, et seade näeb ise välja kui täiskasvanutele alamõõdus, on sellega mõnus sõita. Sadul on üllatavalt mugav ning istumisasend ei ole väsitav. Küll aga pikema sõidu juures maanteel kippus sõidukiiruse reguleerimiseks mõeldud “rutska” natuke kätt väsitama. Ilmselt vajab see natuke harjumust, kuna Stigobike’il on parempoolsest käepidemest umbes poole ulatuses nn gaasihoob, tavapäraselt kasutatakse aga terves ulatuses olevat gaasihooba. Juhitavuse osas nõuab harjumist eelkõige ainult madalamal kiirusel (jalakäija kiirus või alla selle), kuna veojõu doseerimine ei ole väga täpne, vaid pigem “peal”-“maas”-stiilis. Küll aga suuremal kiirusel või isegi maksimaalkiirusel slaalomit sõites tundsin end kui kala vees – siinkohal ei ole kompaktratas jätnud jälgi kompromissidest. Ka pidurid on tasemel: kuna keharaskusest suur osa asetseb tagarattal, siis ei tundu ka esipidurite kasutamine ohtlikuna.

Kui Tallinnas sõites oli sõites peamine tegevus laveerimine äärekivide, aukude ja inimeste/autode vahel ning sellega tuli Stigo suurepäraselt toime, otsustasime proovida sõitmist ka maakohtades. Testasukohta – Võsule – oli Stigot mugav viia, kuna universaalkerega autode pagasiruumi mahub Stigo kenasti ära. Väiksemasse auto pagasiruumi see kahjuks ilma ühe istmerea madaldamiseta ei mahu. Sisimas lootsin, et Stigot on võimalik paigaldada auto pakiruumi risti, kuid see on siiski kokku pakituna liiga kõrge. Hiljem suuremasse universaalkerega autosse proovides samuti tõdesin, et võtab suure osa pakiruumist ära, kuna on kokku panduna liialt pikk ja mahub ära ainult diagonaalis asetades, kuid nii halvab see ära enamuse pakiruumist.

Kohale jõudnuna ootas ees aga ilus ilm ja palju uusi vallutamist vajavaid teid. Maksimaalne sõiduulatus 30 km sai proovile pandud ja seda ta täitis, isegi ületas pisut. Kui akud saavad tühjemaks, siis langeb pisut maksimaalkiirus (2-3 km/h) ning masin muutub õige pisut loiumaks, kuid ei midagi drastilist. Samuti sai ta hakkama ka poole kilomeetrise tõusuga, kiirus küll langes 8km/h, kuid see on pigem ekstreemsus. Tundus, et ka siin tunneb Stigo end koduselt ning isegi laadimiskohad olid isegi kergliiklusteele rajatud – pingid koos 220V pistikuga juhuks kui peaks vaja minema. Erinevalt Tallinnast ei pidanud pingsalt äärekive ja tänavaauke jälgima vaid sai tunda täit mõnu sõidust. Kogu olemist muutis stressivabaks ka see, et kõikjale minnes saab Stigo kaasa võtta või turvaliselt ära panna ilma, et peaks vaeva nägema.

Kokkuvõte: Stigo meeldib kõigile, aga kõigil pole nii palju raha

Kokkuvõtteks võib öelda, et eestlased on taaskord hakkama saanud sõltuvusttekitava tootega, mis oma omadustelt on antud segmendis esirinnas. Tahes tahtmata transpordi valdkonnas me näeme aina enam elektri jõul liikuvaid tooteid ja küsimus on vaid selles, et mis järgmiseks. Suurlinnadesse on kindlasti tegemist tänuväärt abimehega, kes viib sind sinna, kuhu soovid, ja aitab ka aega kokku hoida.

Positiivne:

Kasutuslihtsus

Kompaktsus

Disain

Sõiduulatus

Negatiivne:

Hind

 

Kui leidsid kirjavea, palun anna meile sellest teada, märgistades kirjavea ja vajutades samal ajal alla klahvid Ctrl ja Enter.

Jätka lugemist

Huawei

Huawei P10 ja P10 Plus telefone ei tasu osta (vähemalt praegu)

Avaldatud:

Jälle on kätte jõudnud aeg, mil Huawei esitles uusi P-seeria telefone – sest miks peaks ainult ühe telefoni väljastama? Või täpsemini: esitles neid juba veebruaris, aga peagi hakatakse neid müüma.

Disain: sama hea ja sama halb

Huawei P10 Plusi tagakülg

P10 ja P10 Plus on muus osas identsed, kui suurus (ja sellest tingitud ekraani resolutsiooni suurus ja akukestvus) välja arvata. Telefonid on samasuguse disainiga nagu varem ehk stiilse alumiiniumkorpusega, mille ülaosas valgel alal paiknevad silmad. Muide, uutel telefonidel on hulganisti värvivalikuid ja mitmeid tekstuure. Telefonide koostekvaliteet on väga kvaliteetne ja soliidne, küll aga on sealjuures nurisemiseks põhjust. Nimelt telefonid on käes väga libedad – keskmiselt proovib telefon käest jalga lasta umbes 10 korda ühe päeva jooksul. Disainis on ka teine probleem: nii ekraanile kui tagumisele küljele tekivad kriimud justkui iseenesest – see häda on Huawei telefonidel olnud kaua, kuid ikka pole materjale ja pealispindu muudetud, et vältida kriimustusi, mis teistele telefonidele nii kergesti ei teki.

Kolm silma

Huawei P10 kaamerad

P10 mudelitega on Huawei jätkanud kolme-kaamera-trendi (kaks taga ja üks ees). Üks tagakaamera on mustvalge (20 mpx) ja teine tavaline (12 mpx). Kahe kaamera olemasolu peaks garanteerima maksimaalse kvaliteediga mustvalged ning maksimaalselt detailsed värvilised pildid. Ainult mustvalgete piltide järele isiklikult vajadust pole, küll aga saab tõdeda, et värvilised pildid on väga selged, teravad ja värvid on täpselt paigas. Kui aga pildistamisel ei tundu midagi täiesti paigas olevat, siis saab põhimõtteliselt kõiki parameetreid – nagu peegelkaameratelgi – ise liigutada, et saaks soovitud tulemuse. Ei saa öelda, et kaamera on palju ees teistest (nt Samsung Galaxy S7, iPhone 7 Plus jt), aga umbes samal ehk väga heal tasemel on küll. Esikaamera on ka päris hea, veidi kahju on, et füüsilist tulukest telefoni esiküljel pole, mis on näiteks vanemal ja soodsamal Honor 7 mudelil. See-eest läheb pimedast selfie’sid tehes ekraan korraks maksimaalselt valgeks, mis suudab enam-vähem asendada lampi.

Kaamerarakendus on muidu minimaalne, aga ühe liigutusega saab välja tõmmata manuaalseadistamise ja hunniku režiime

Kaamerarakendus on päris funktsionaalne. Nagu enne mainitud, on seal korralik manuaalrežiim, lisaks ka välgu sisse-välja lülitamine, suure ava režiim, mitmeid filtreid ja palju muud. Huawei on kaamerarakenduse sisse pookinud ka loovaid režiime, näiteks öövõte, valgusmaalimine, dokumendi skaneerimine jt, kusjuures neid saab veel rohkem alla laadida. Olin üllatunud, nähes iPhone’ile sarnast sarivõtet – kui päästikunuppu all hoida, hakkab pilte sadama nagu oavarrest – viie sekundiga umbes 75 pilti. See on väga muljetavaldav tulemus.

Aku-anomaalia

Akud (3200 mAh ja 3750 mAh) on uutel P10 mudelitel väga kehvad. Kuigi teoorias saab neid kasutada rohkem kui kaks päeva (loomulikult vähese kasutusega), siis meie igapäevakasutuses ei pidanud telefonide akud isegi õhtuni vastu. Akud kestsid umbes 9 tundi, mis tundub eriti veider arvestades asjaoluga, et kasutus polnud üldsegi maksimaalne ning avatud polnud ühtegi mängu. Väga minimaalse kasutusega on telefon õhtuni kenasti töös, kuid kasutada pole seda eriti mõtet. Kesine akukestvus võib olla uue kiirendustehnoloogia süü (lähemalt allpool), kuid võib veel korda saada mõne tarkvarauuendusega. Küll aga on sellel aku osas mõistlik lisa – kiirlaadimine SuperCharge. Kuna see kasutab 4.5V/2A voolu (teistel on tavaliselt 9V/5A), siis on Huawei lahendus laadimise ajal tunduvalt jahedam ja see on ka üsna kiire – umbes tunni ajaga saab tühi aku 100% täis.

Uued ja põnevad lisad

Samsung otsustas oma kuulsa kodunupu uute telefonide esiküljelt eemaldada, et suurem ekraan ära mahuks, ja pani sõrmejäljelugeja, mis oli varem kodunupus, hoopis telefoni taha. Huawei tegi vastupidi: kui juba aastaid on sõrmejäljelugejat kohata võinud telefoni taga, siis nüüd pandi see hoopis telefoni ette, ekraani alla. Äärmiselt kahju on sellest, ei tootja ei soovinud panna selle nupu kõrvale teisi nuppe (tagasi ja käimasolevate rakenduste leht), mida teevad väga paljud teised tootjad. Selle asemel saab kasutada ekraanil olevaid nuppe või siis kasutada ainult uut kodunuppu, kus tuleb meelde jätta erinevat liigutused, kuidas seda kasutada näiteks tagasi liikumiseks. Uue sõrmejäljelugeja asukohaga harjumine võtab väga kaua aega, aga kui see liigutus meelde jääb, siis on seda lust kasutada, sest nii kiiret sõrmejäljelugejat pole ma varem näinud. Kui kujutada ette, et nii kiiresti kui võimalik puudutada telefoni sõrmejäljelugejat ja nii kiiresti kui võimalik sõrm sealt eemaldada, siis täpselt nii kaua aega kulubki. See on tõepoolest nii kiire – sõrme tuleb hoida lugejal nii lühidalt, et saab mõõta millisekundites.

Huawei on alles jätnud uudse SIM-kaardi aluse, kust leiab lisaks universaalpesa, kuhu sobib teine SIM-kaart või hoopis mälukaart, seega saab kasutada soovi korral mälukaarti, ning kui vaja, siis ka kahte SIM-kaarti/kahte telefoninumbrit. Üllatav on see, et P10-st on tehtud kaks erinevat versiooni – ühel on SIM+SD pesa, teisel SIM+SD/SIM. Kui kahe SIM-kaardi pesa olemasolu on vajalik, siis tasub ostukohas üle kontrollida, kas tegu on vastava versiooniga.

P10 ja P10 Plus kasutavad mõlemad üsna uut Kirin 960 protsessorit, tänu millele on telefonid niigi väga kiired, kuid suure uuendusena on telefonidesse pandud Ultra Memory nimeline tehnoloogia, mis tagab kiiresti liikuva (tarkvaraliselt) ka näiteks aasta pärast. Lisaks hoiab see telefoni võimalikult nobedana kogu aeg, kuna tehisintellekti abil püüab see kasutaja kasutusharjumustest aru saada (näiteks millises järjekorras milliseid äppe tavaliselt avatakse) ning seeläbi avada äppe nii kiiresti kui võimalik.

Kui varasemates Huawei telefonide arvustustes oleme saanud laita Huawei kasutajaliidest EMUI, kus ei ole eraldi äpisahtlit, vaid need on kõik avalehel (nagu iPhone’il), siis enam seda teha ei saagi, kuna EMUI 5.1 tõi võimaluse lülitada sisse n-ö sahtli režiim või siis kasutada edasi kõik-ühel-lehel-kontseptsiooni. Telefonist leiab paraku endiselt hunniku ebavajalikke äppe, kuid õnneks on ka kasulikke asju lisatud, üks neist on Twin App nimeline funktsioon, mis võimaldab ühe äpi/suhtlusvõrgustikuga kasutada mitut kontot. Tõsi, Instagramis on mitme konto funktsioon juba sisse ehitatud, ent näiteks Skype’i ja Facebooki saab sellega kasutada väga mugavalt (üks konto näiteks tööalane ja teine tavaline) ja neid vahetada ilma pideva sisse-väljalogimiseta ja andmete sisestamiseta.

Kokkuvõte

Tuleb nentida, et Huawei P10 ja P10 Plus mudelid on väga korralikud nutitelefonid – neil on väga soliidne ja kvaliteetne korpus, kaamera(d), jõudlus… ja see on kõik. Neid asju, mida telefoni puhul kiita, võiks olla rohkem. Akut hetkel kiita ei saa. Jääme lootma, et tarkvarauuendus parandab selle probleemi. Ekraanid on väga teravad ja selged, aga teiste tootjate mudelid on päikesevalguses paremini nähtavad (Galaxy S7 umbes 30% heledam maksimaalse heledusega). Kahju on ka sellest, et veekindlust telefonidelt endiselt ei leia. Isegi Apple, tootja, kes pole varem huvi üles näidanud veekindlate seadmete tootmise vastu, otsustas uusimad iPhone 7 ja 7 Plusi teha veekindlaks.

P10 Plus ja P10

Huawei P10 ja P10 Plus on pigem keskmised nutitelefonid, kui hinnata hinna ja omaduste suhet. P10 hind on hetkel (eeltellimisel) 599 eurot ning P10 Plusi hind saab olema eeldatavasti umbes 750 eurot, kui see kunagi müügile tuleb. Mõistlikum Samsung Galaxy S7 maksab võrdlusena 499 eurot mobiilioperaatorite juures, nurgatagustest ja internetipoodidest saab seda ka soodsamalt.

Tehnilised näitajad Huawei P10 Huawei P10 Plus
Ekraan 5.1” Full HD (1920x1080p), 432 PPI 5.5” 2K (2560x1440p), 540PPI
Protsessor Kaheksatuumaline Kirin 960, 4x Cortex A73 2.4 GHz + 4x Cortex A53 1.8 GHz Kaheksatuumaline Kirin 960, 4x Cortex A73 2.4 GHz + 4x Cortex A53 1.8 GHz
Operatsioonisüsteem Android 7.0 + EMUI 5.1 Android 7.0 + EMUI 5.1
Mälu  4/64 GB  4/64 GB või 6/64/128GB
Ühendused Bluetooth 4.2, 802.11ac/a/b/g/n, 2.4G / 5G, NFC, USB 2.0 (C-tüüp) Bluetooth 4.2, 802.11ac/a/b/g/n, 2.4G / 5G, NFC, USB 2.0 (C-tüüp)
Kaamera Põhikaamerad: 20 MP (monokroomne) + 12 MP RGB, F2.2, optiline stabilisaator; Esikaamera: 8 MP, F1.9 Põhikaamerad: 20 MP (monokroomne) + 12 MP RGB, F2.2, optiline stabilisaator; Esikaamera: 8 MP, F1.9
Aku 3200 mAh 3750 mAh
Mõõtmed 145.3×69.3×6.98 mm, 145 g 153.5×74.2×6.9 mm, 165 g
Värvused Hetkel saadaval: sinine, kuldne, must, hõbe
Hind 599 € (Elisa, Tele2, Telia) Pole teada

Kui leidsid kirjavea, palun anna meile sellest teada, märgistades kirjavea ja vajutades samal ajal alla klahvid Ctrl ja Enter.

Jätka lugemist

Põhjalikud arvustused

Dell XPS 13 – ilma reklaamtrikita parim Windowsiga sülearvuti

Avaldatud:

Seda juhtub päris harva, et mõni toode ongi nii hea kui lubatud või nii hea, nagu keegi teine kirjutab. Üle pika aja on juhtunud, et üks testitud toode – Dell XPS 13 sülearvuti – on tõepoolest nii hea, nagu lubatud, ja isegi parem. Alustame algusest.

Kui tahta praegu osta võimalikult uut õhukest, pika akukestvusega ja igapäevatööks sobivat sülearvutit, siis Apple’il on pakkuda MacBook, Asusel ZenBook, Lenovol YogaBook, Aceril Swift, HP-l Spectre ja Dellil XPS. Kui aga mõelda lähemalt, milline neist on kõige parema hinna ja omaduste suhtega ning millele pole tehtud järeleandmisi, siis selleks on pärast testimist kahtlemata Dell XPS 13/15. Apple’i MacBooki suurimaks veaks on ainult ühe USB-C pesa olemasolu, sama on ka Asuse kõige uuemal ZenBookil. Lenovo X1 (Yoga) mudelil küll pesasid on, arvutil on QHD ekraan ning selle saab muuta tänu erilistele hingedele tahvelarvutiks, kuid hind on ligi 1500 eurot ja aku ei kesta väga kaua. Aceri Swift 7 mudelil on USB-C ühendusi lausa kaks, aga aku ja klaviatuur jätavad soovida ning arvuti on oma maailma kõige õhema korpuse tõttu painduv, mis on paraku negatiivne omadus. HP mudeli uusim versioon on kulukas ja pole Eestis müügilgi. Lõpuks jõuame Dell XPS 13 juurde, mis on kõige parema hinna ja kvaliteedi suhtega sülearvuti.

Kes ütles, et MacBook on parima väljanägemise ja kvaliteediga arvuti etaloniks?

Kaas on alumiiniumist

Dell pole oma XPS-seeria arvutite valmistamisel lähtunud Apple’i kõik-alumiiniumist ega paljude teiste tootjate plastikkorpustest. Arvuti on väljastpoolt (kaas ja alumine pool) alumiiniumist, ees kaane keskel on väike minimalistlik Delli logo (ilma valgustuseta). Arvuti all on väiksed õhutusavad, kummijalad ning üks tohutult ebavajalik lisa. Kuna Dell on arvuti tegemisel pühendunud väga tugevalt esteetikale, ei peetud piisavalt ilusaks seerianumbrit ja teisi ohutusmärke- ja detaile korpuse peale trükkida, vaid selleks on arvuti alla tehtud luuk, mille all on kõik vajalik kirjas.

Kui aga XPS 13 lahti teha, siis alumiiniumi enam näha pole. Klaviatuuri ümbritsev ala on süsinikkiust – materjalist, mis sülearvutites kuigi levinud pole, kuid meie arvates sobib see sinna väga hästi. Süsinikkiud (ingl k. carbon fiber) on plastiku ja alumiiniumi vahepeal – see on stiilne ja tundub ka päris hea kvaliteediga, samas käed ei hakka tänu sellele kirjutades higistama ning kui arvuti on seisnud külmas ja seda mingil põhjusel kasutada on vaja, siis pole klaviatuuri ümbritsev ala ebameeldivalt külm ja ei lähe ka aktiivse kasutusega kuumaks nagu metallil kombeks.

Arvuti all on õhutusavad, “jalad” ja luuk

Ekraani ääred on lihtsalt plastikust, mis pole probleemiks. Ekraani olemusest allpool lähemalt, aga väliselt on Dell teinud ekraani osas märkimisväärse innovatsiooni: ekraani ääred on imeväikesed. See hoiab arvuti väiksena, hoides samas ekraani maksimaalselt suurena. XPS 13 on umbes 11-tolline sülearvuti, aga ekraan on 13-tolline – seda tänu olematutele ekraaniäärtele. Lisaks sellele, et need imeväiksed ääred on praktilised, on need ka väga kenad. Paraku üks ohverdus on selle äärest ääreni ekraaniga tehtud: veebikaamera jaoks pole ekraani kohal ruumi, mistõttu leiab selle ekraani alt, vasakult poolt. See asukoht on väga halb, eriti kahju on, et kaamerat ei suudetud panna ekraani alla keskele, kus asub Delli logogi. Samas, kui veebikaamera järele erilist vajadust pole, siis mõned kõned saab sellega tehtud. Parima tulemuse saab siis, kui arvutit hoida käes ja näost veidi üleval pool. Kui arvuti seisaks lihtsalt laual, siis näeks teine kõnepool peamiselt lõuga.

Klaviatuur on XPS 13-l paljudest teistest parem. Klaviatuuri kasutama ja meeldima hakkamine on pigem harjumise asi, aga XPS 13 klaviatuur on üks parimatest sülearvutil olevatest klaviatuuridest, mida testinud olen. Mõistagi mehaaniline, pika klahvi liikumisega klaviatuur see pole, aga nii kompaktse arvuti kohta on see üllatavalt mugav, kuna klahvide liikumine on kindel ja tundub pikemana, kui see tegelikult on. Samas pole klahvide liikumine liiga rakse, nagu näiteks Aceri uusimatel Swift/Spin 7 mudelitel. Klaviatuuri puhul on märkimisväärne ka selle tagantvalgustus, millel on kolm erinevat heleduse astet. Valgustus on valget värvi ja selle reguleerimiseks on klaviatuuril klahv. Enamasti on kõige heledam valgustuse aste liiga ere.

Klaviatuuri juurde kuulub muidugi ka puuteplaat, mis on keskmise suurusega ning täpselt paras. Windowsi arvutite hulgas on see keskmisest parem (pind on väga sujuv, klikkimine hea), aga mitte päris nii hea kui Apple’i arvutitel. Mitme sõrme liigutused toimivad väga hästi.

Klaviatuur, puuteplaat ja süsinikkiud

Kuigi uusim baaskonfiguratsiooniga XPS 13 maksab 1190 eurot, oluliselt vähem kui Apple’i üheainsa USB C pesaga MacBook ja uued MacBook Pro soodusmudelid, on sellel pesade valik kordades mitmekesisem. Alustuseks on sellel USB C pesa (saab kasutada adapteriga tavalise USB või HDMI ühendusena, ka laadimiseks) ja veel kaks tavalist USB pesa. Loomulikult on ka heliväljund ning kaks haruldust, mida praeguse aja sülearvutitelt just tihti ei leia. Esiteks – tavamõõdus SD HC/XC mälukaardipesa. Jah, sellel on tõepoolest sisseehitatud mälukaardipesa, kuhu kaart küll tervelt sisse ei mahu, kuid foto- ja videohuvilistele on see väga vajalik ja mugav, kuna vastavat USB mälukaardilugejat pole vaja kaasas kanda. Teiseks harulduseks on neljast tulukesest ja nupust koosnev akutaseme kuvamise süsteem arvuti küljel. Kui nupule vajutada, siis kuvatakse tulukestega, mitu protsenti aku laetud on. Iga tuluke tähistab 20% suurust vahemikku. Isiklikult seda vaja ei läinud, sest tavaliselt on meeles, kui palju akust peale viimast kasutust järele jäi. Kui aga arvutit pole vaja näiteks tihti kasutada, võib olla see väga praktiline asi, kuvamaks akulaetuse taset ilma arvuti käivitamiseta.

Laadimiseks on kaasas Delli enda ümmarguse otsikuga laadija, kuigi laadida saab ka USB C pesa kaudu. Kahjuks komplektis oleval laadijal on vahelduvvoolu adapter, mis läheb laadimise ajal päris kuumaks. See võiks olla europistiku küljes, nagu Apple’i mudelitel. Õnneks on aga aku nii hea, et laadida eriti sageli vaja polegi.

Haruldus sellistel sülearvutitel – USB- ja mälukaardipesa

Kõlarid on XPS 13-l helikvaliteedilt mitte midagi heligurmaanidele, aga tavainimesele peaks muusika kuulamiseks kõlbama küll. Mulle ei meeldinud kõlarite juures nende helitugevus. Jah, see on hea, kui kõlarid suudavad heli esitada valjult, aga tihti on heli ka kõige vaiksemal režiimil liiga vali. Delli tuleb kiita kõlarite paigutuse eest, sest need on õnneks suudetud paigutada arvuti külgedele, mitte alla, nagu üsna mitmed teised tootjad arusaamatul põhjusel teevad.

Oh seda massiivset akut

Lisaks kenale ja praktilisele korpusele peitub selle sees midagi väga võimsat. Enne põhikomponentide juurde jõudmist tuleb rääkida ka imelisest akust. Aku mahutab 6000 mAh-d, mis sülearvuti kohta rekordiline mahutavus pole, kuid selle kestvus reaalselt on lihtsalt uskumatu. Igapäevakasutuses, mis hõlmas peamiselt veebilehitsemist, aga ka mitmete videote vaatamist, kestis aku väga muljetavaldavad 10 tundi, kusjuures ekraani heledus oli 75% juures. Nagu ka kõikide teiste arvutitega, langeb raskema kasutusega akukestvuse aeg üsna palju. Kui arvutiga hakata videomänge jooksutama, siis kestab aku 3-6 tundi.

Arvuti on lihtsama kasutusega kogu aeg mõlemalt poolt mõnusalt jahe, aga juba mängu avamisega hakkab arvuti minema üsna soojaks ja samuti hakkab tööle ventilaator, mis pole eriti vaikne, samas pole ka kõige valjem. Meeldiv on see, et kui mänge ei ava või näiteks videotöötlusega ei tegele, siis ei tööta ventilaator kunagi ja samal ajal on arvuti ka üldse mitte kuum ega isegi mitte soe.

Sisu

Meie testitud XPS 13 on samanimelistest teiste konfiguratsioonidega mudelitest soodsam ja lihtsam, kuid see tundub olevat just tavainimestele, kes tahavad kauakestvat arvutit. Kallimad mudelid on pigem neile, kellel on spetsiifilisemad vajadused (teel olles fototöötlus vms).

Baasmudelil (testitud) on 7. generatsiooni Kaby Lake’i i5-7200U (kuni 3.1 GHz) protsessor, mis ongi mõeldud taolistesse õhukestesse sülearvutitesse. Sellel on kaks tuuma ning teab mis võimsust sellelt oodata pole mõtet, kuid igapäevakasutusse dokumentide haldamiseks, veebisirvimiseks, filmivaatamiseks ning lihtsamaks töötluseks-mängimiseks piisab protsessorist küll. Võrreldes varasema XPS seeriaga (9350, praegune on 9360) ongi uuendus peamiselt protsessoris, mis on eelmisest, 6. generatsioonist, kübeke kiirem ja energiasäästlikum.

Eraldiasetsevat videokaarti ei maksa arvutilt oodata, sel on integreeritud Intel HD Graphics HD 620 graafikakiip, mis nagu protsessorgi pole eriti võimas, aga tuleb kasuks heale akukestvusele ning sobib tavakasutuseks. Sellega on tehtav ka kergemate videomängude mängimine (näiteks Minecraft, Counter Strike: Global Offensive, Sims 4 jt) ja tavakaameratest tulevate videofailide ja piltide töötlus.

Ekraan on Full HD resolutsiooniga (saadaval ka kõrgema resolutsiooniga). Paneel on suurepärane – värvid on väga täpsed (sobib hästi töötluseks), vaatenurgad on head, heledus ei saaks parem ollagi ning lõpetuseks on see matt-tüüpi mitteläikiv. Tänu viimasele on ekraani suurepäraselt näha ka otsese päikesevalguse käes.

Muutmälu on meie testmudelil 8 GB, mis on peaaegu kõikide tavaliste tegevuste jaoks piisavalt. Vaid mõnel korral oli kõik mälust kasutuses ja sedagi siis, kui avatud oli korraga mitu nõudlikku programmi. Muutmälu saab ka uuendada ja välja vahetada, kui soov peaks tekkima.

Failide ja programmide hoiustamiseks on arvutis 256 GB suurusega SSD-seade (saab ka suuremaga), mille lugemiskiirus on kuni 1000 Mbit/s ja kirjutuskiirus umbes 300. SSD on kiiruse poolest päris okei.

Kui raha on, siis valikut on palju, ka ainult XPS-ide seast

Kuvari testis on XPS 13 9360 mudel, mis on eelmise aasta XPS arvutite seast kõige väiksem ja kõige atraktiivsema hinnaga. Sellel on 7. generatsiooni (Kaby Lake) i5 protsessor, 8 GB muutmälu ning 256 GB mahuga SSD-seade. Ekraan on mitte-puutetundlik ja Full HD resolutsiooniga.

XPS 13 mudeleid on saadaval ka võimsamaid, kui sellest ei piisa. Müügil on sama välimusega ning lihtsalt võimsama i7 protsessoriga mudel. Kolmas versioon on 3200x1800p puutetundlik ekraan, 16 GB muutmälu ning 512 GB mahuga SSD.

Tasub aga tähele panna, et XPS 13-l olenemata konfiguratsioonist rohkem kui kahetuumalist HQ tähisega protsessorit ega eraldiasetsevat graafikakiipi panna ei saa ning sellist mudelit ei saa osta.

Kui tahta veelgi võimsamat ja ühtlasi suuremat XPSi, mis on välimuselt väga sarnane XPS 13-ga, siis on müügile jõudmas eelmise aasta XPS 15 versioonid. Neil on suurem ekraan/korpus, HDMI pesa ning võimsust rohkem. Uutest XPS 15 mudelitest on hetkel saadaval vaid üks võimsamatest, neljatuumalise i7-7700HQ protsessori, 16 GB muutmälu, 512 GB SSD ja GTX 1050 4GB graafikaga. 4K ekraani sellel pole, aga ilmselt varsti jõuab müügile ka teravama puuteekraaniga mudel. Tasub märkida, et kõrgema resolutsiooni ja puutetundlikkuse miinuseks on väiksem akukestvus. Muide, XPS 15-l on võimalik vahetada suur aku väiksema vastu, mis teeb ruumi teisele mäluseadmele.

Nurisemine on peaaegu võimatu

Delli XPS 13 on väga muljetavaldav sülearvuti, mis suudab nii madalama hinna kui suurema pesade arvu poolest konkurentsi pakkuda MacBookile ja MacBook Pro soodusmudelitele. Veebikaamera ja ventilaator on peamised miinused, kuid mõlemad neist on nii õhukese sülearvuti puhul paratamatud. Kui rahakotile vähemalt 1200-eurone väljaminek liiga ei tee, siis on XPS 13 suurepärane, kvaliteetne ja kena arvuti igapäevatöödeks.

Delli arvuti andis Kuvarile testimiseks Notebooks.ee (link viib toote lehel, kus on lisainfo ja võimalus osta). 

Kui leidsid kirjavea, palun anna meile sellest teada, märgistades kirjavea ja vajutades samal ajal alla klahvid Ctrl ja Enter.

Jätka lugemist

Reklaam

Meie lemmikud

POPID POSTITUSED

Kirjavea teataja

Järgnev tekst saadetakse toimetusele ülevaatamiseks: