Connect with us

Põhjalikud arvustused

Sony Xperia Z5 nutitelefoni arvustus

Avaldatud:

Sel aastal tõi Sony turule lausa kolm uut lipulaeva, milleks on Xperia Z5 Compact, Xperia Z5 ning Xperia Z5 Premium. Sony Xperia Z5 Compact on 4,6 tollise HD ekraaniga nutitelefon. Xperia Z5 Premium on 5,5 tollise 4K ekraaniga nutitelefon. Xperia Z5 on keskmine mudel Sony tänavuses tooterivis, mis on väga korralik telefon üsna tavalise tänapäevase ekraaniga.

Olulisemad tehnilised näitajad:

  • 5,2 tolline 1080p Full HD ekraan
  • Quad-core 1.5 GHz Cortex-A53 & Quad-core 2 GHz Cortex-A57 protsessorid
  • 3GB muutmälu
  • 32GB sisemälu
  • 23 megapiksline 4K võimekusega kaamera
  • Mõõtmed: 146 x 72 x 7.3 mm
  • Kaal: 154 gr
  • 2900 mAh aku
  • Lisaomadused: sõrmejäljelugeja & IP68 sertifikaadiga veekindlus

Välimus

Sony Xperia Z5 tootefoto tehnikapilk lehelt (22 of 35)

Sony Xperia Z5 telefon näeb välja elegantne, sest minul olev mudel on “grafiidimusta” värvitooniga ning see on üsna tagasihoidlik, aga siiski kaunis. Lisaks on telefoni saadaval veel näiteks valges, kuldses ja rohelises värvitoonis.

Kahjuks väga kaunis ei saa öelda telefoni äärte kohta, mis on peaaegu täiesti lamedad. Need võiksid olla kumeramad, et seadet oleks parem käsitleda, kuigi ka nii pole telefoni käes hoida just kõige hullem. Ääred, kus te hoiate enamuse telefoni kasutamise ajast enda sõrmi, on ülimalt libedad, mistõttu tuleb ettevaatlik olla ning jälgida, et telefon lihtsalt käest maha ei libiseks. Minul pole seda juhtunud, aga hirm oli küll. Soovitan juurde osta silikoonümbrise või lihtsalt kaitseümbrise, mis kaitseb telefoni. Tänu kaitseümbrisele oleks võimalik paremini ning kindlamalt telefonist kinni haarata. Siiski liiga hull see libisemisprobleem ei ole ning kui ära harjuda, et telefoni tuleb kõvasti kinni hoida, siis tundub see isegi täiesti ok. Pärast mõningat kasutust ei suuda ma telefoni enam käest ära pannagi, sest see tundub kätte hästi sobivat.

Kui telefoni lähedalt uurida, siis näeme mitmeid asju.

Seadme paremal küljel on sisse-väljalülitusnupp, nupp helitugevuse reguleerimiseks ning päästikunupp fotode tegmiseks.

Vasakul küljel on ainult luuk, mille taga peitub väike “kandik”, mille peale saab panna Nano-SIM kaardi ja MicroSD kaardi ning selle telefoni sisestada.

Nutiseadme pealt leiame 3,5 mm audioväljundi ja all on laadimiseks MicroUSB pesa ning koht kaelapaela kinnitamiseks.

Telefoni taga on näha kaamerasilma ja pisikest välklampi.

sONY z5 FEATURED IMAGE TEHNIKAPILKEE

Ekraan

Sony Xperia Z5 ekraan tehnikapilkee

Z5 telefoni ekraaniks on 5,2 tollise suurusega 1920x1080p Full HD ekraan, mis võiks praeguse aja ja sellise hinnaga telefonis natuke suurema resolutsiooniga olla, aga ilmselt ongi Sony teinud enda kallima Premium telefoni mõeldes pikslisõpradele. Tavaksautuses väga suurt vahet ei ole, kas tegu on Full HD või QHD paneeliga. Tavaline koduekraan ning rakendused näevad siiski välja väga teravad ning selged, palju ilusamad kui mõne vanema HD ekraaniga. Ekraanil on piksleid tolli kohta üllatavalt palju – neid on koguni 428!

Sony Xperia Z5 tootefoto tehnikapilk lehelt (30 of 35)

Full HD videod näevad välja väga kaunid, aga sellel ekraanil on veel kaunimad videod, mis on algselt suurema resolutsiooniga – näiteks 4K videod näevad eriti head välja Full HD ekraanil ning ka uusimaid tulistamismänge on sellel ekraanil lausa lust mängida.

Tarkvara

Sony Xperia Z5 tarkvara tehnikapilkee

Telefoni Android 5.1.1 Lollipop operatsioonisüsteem ei näe päris loomulik välja ning sellele on Sony lisanud Xperia UI, mis muudab rakenduste ikoonid, avakuva, seadistused ja kõik muu lihtsalt rohkem Xperialikuks. Seadme tarkvara on üsna otsekohene ning sobib hästi esimese nutitelefoni tarkvaraks, aga asjad jäid mulle arusaamatuks – näiteks miks peab kaks korda sõrmega ülevalt alla tõmbama et WIFI’t sisse lülitada. Hiljem selgus, et seda saab teha ka nii, kui tõmmata korraga kahe sõrmega telefoni ülevalt alla. Minu lemmikomadus uue Androidi juures on selle heleduse aeglane tõstmine. See väljendub näiteks selles, kui ekraan hakkab kohe kustuma ning sellele vajutades ei lähe see koheselt tagasi heledaks, vaid teeb seda aeglaselt, mis on hea pimedas, kus heledad kiiresti vilkuvad värvid pole silmadele head. Üldjoontes mulle Sony tarkvara meeldib, sest kokku jooksmisi pole ma selle telefoniga veel kogenud ning üldised veebilehitsemised ja kõiksugu sirvimised saab ära teha ilma probleemideta. Sarnaselt Samsungi Note-seeria seadmetele on üllataval kombel võimalik ka selle telefoniga kasutada käimasoleva rakenduse peal test programmi – näiteks kaluklaatorit, taimerit ja isegi veebilehitsejat.

Sony Xperia Z5 multitasking tehnikapilkee

Selleks, et ei tekiks hiljem küsimusi telefoni benchmarkide ehk jõudlustestide tulemuste kohta, oleme teinud selle telefoniga 5 erinevat testi.

Jõudlustestid:

AnTuTu

Skoor: 56472

AnTuTu jõudlustestmisel sai valitud 64 bitine versioon ning lõppskoor on väga hea, aga siiski sellest on eespool näiteks ZTE Axon A2015, Sony Xperia Z4, OnePlus 2, Xiaomi Note Pro, Samsung Galaxy S6 ning esikoht kuulub Samsung Galaxy Note 5-le.

Geekbench 3

Skoor: Ühe tuuma 1254 punkti ja mitme tuuma 4097 punkti

Geekbench 3 on suurepärane jõudlustest, mis paneb proovile telefoni üldise kiiruse ja graafilise poole ning üritab jäljendada testi käigus tegevusi, mida nutitelefonikasutajad juba niigi teevad.

3DMark

Sling Shot ES 3.1 skoor: 1089

3DMark on üks tuntumaid jõudlustest, mis testib puhtalt telefoni graafikat. Peale testi tulemuse näitamist teatati, et käesolev seade on üks parimatest ja kõik peaks toimima suurepäraselt.

GFXBench GL

Skoor: 393,9 kaadrit

Teostatud jõudlustestidest võttis kõige kauem aega GFXBench GL, mis testi testib telefoni graafikat, aga seda väga-väga pikalt ja põhjalikult. Kokku tegi programm ligikaudu 15 erinevat testi mitmete erinevate programmijuppudega ning parim skoor oli 393,9 kaadrit, mis on graafikult LG G Flex 2 telefonist ja Nexus 6 telefonist võimsam, aga NVIDIA Shield Android mängukonsoolile ja NVIDIA Shield Android tahvelarvutile jäi Z5 kõvasti alla.

PCMark

Work preformance skoor: 4899

PCMark’i test polnud samuti kõige lühem. See programm testib töö tegemist ja kõikide tegevuste tegemise kiirust. Näiteks testib rakendus rakenduste avanemise kiirust, videovaatamise kaadrisagedust jne.

Telefoniga proovisin ka mänge Modern Combat 5: Blackout ja Mission Impossible RogueNation. Mõlemad on üsnagi nõudlikud mängud, aga nende mängimisel probleeme ei esinenud. Octa-tuumadega protsessor saab ka maksimumsätetel kõik mängud mängitud ilma tehniliste tõrgeteta. Hakkimisi ja kokku jooksmisi nendes mängudes ma ei kogenud.

Aku

Sony Xperia Z5 tootefoto tehnikapilk lehelt (20 of 35)

Iga telefoni puhul on oluliseks teguriks akukestvus. Sony Xperia Z5 nutitelefoni aku mahutab endas 2900 mAh, mis on vähem võrreldes eelmise aasta mudelitega. Käesoleva telefoni akuga jäin mina väga rahule, kuigi väidetakse, et selle telefoni aku kestab liiga vähe. Kui internetis ei käi, mänge ei mängi ning midagi muud erilist ei tee, siis on võimalik lausa kaks päeva ära elada. Kui hakata mõnda nõudlikku mängu mängima, siis tühjeneb aku kiiremini ja pärast tunniajast mängusessiooni on akut järel vaid 50-60%. Internetis järjest surfates on viis tundi ikka võimalik ilma aku tühjakssaamiseta ära elada. Minu tavapärase kasutusega, mis sisaldab iga tunni aja tagant meilide lugemist, palju veebisirvimist ning mõnede videote vaatamist, jäi hommikul alates kella seitsmest kuni õhtu kella seitsmeni akut järgi 30%, mis on vähemalt minu jaoks täiesti piisav.

Kõlarid

Sony Xperia Z5 tootefoto tehnikapilk lehelt (21 of 35)

Xperia Z5 telefoni kõlarid asuvad täpselt õiges kohas parima heli jaoks – need on telefoni ekraani kohal ja ekraani all. Kuna enamasti vaadatakse filme ja kuulatakse muusikat telefoni ekraan enda poole, siis kõlavad telefoni taga olevad kõlarid väga kaugelt ja heli läheb osaliselt kaduma. Kuna selle telefoni kõlarid asuvad ees, siis vähemalt mingi osa kõlarite helikvaliteedist on juba olemas, olenemata kõlarite enda suurusest ja kvaliteedist. Z5 telefoni kõlarid on keskmisest veidi valjemad, mis tähendab et vaikses kohas on võimalik ka kaugelt muusikat kuulda. Siiski väga mürarikkas asukohas eriti hästi pole heli kuulda ning siis oleks mõistlik kasutada kõrvasiseseid kuulareid, mitte kaasas tassida suurt kodukinosüsteemi. Kõlarite helikvaliteet ei ole kahjuks parim, aga kui päevas vaadata mõni video ja natuke kuulata muusikat, siis pole hullu.

Kaamera

Sony Xperia Z5 kaamera tehnikapilkee

DxOMark fotospetsalistide sõnul on Sony Xperia Z5-l maailma parim telefonikaamera. Vaid ühe punktiga on tagapool Samsung Galaxy S6 Edge. DxOMark lehelt võib välja lugeda, et kõige paremad kaamera omadused on selle autofookus, välklamp, pildi kontrast, tekstuur, stabilisaator, säri ning vähene digimüra.

Autofookus on tõepoolest tippklassi oma, sest tootja sõnul suudab telefon fokusseerida 0,03 sekundiga, aga reaalsus on see, et tihti peab telefoni ekraani peal näitama soovitud fookuspunkti, sest telefon fokusseerib soovitub puntkist mööda, seda eriti natuke pimedamas.

Välklamp töötab ka üsna hästi varjualade väljatoomiseks. Punaseid silmi siiski esineb. Olen negatiivselt üllatunud välklambi võimsuses. Kõikidel minu vanadel telefonidel on olnud sellised LED-lambid, mis suudavad pimedas terve väiksema toa ära valgustada. Mitte parimalt, aga ikkagi. Selle telefoni LED-lambiga pimedas ringi kõndides on võimalik näha põhimõtteliselt vaid 1,5 meetrit endast ettepoole. Kui lamp on nii väike, siis võiks neid vähemalt mitu tükki olla.

Üldine pildikvaliteet on väga hea, aga mitte midagi “superhüperfantastilist”. Millegipärast ei tundu pildid nii head kui nad olla võiksid, aga pere pildialbumisse sobivad ikka.

Kaamera maksimaalne pildisuurus saab olla lausa 5520×4140, mis on uskumatud 23 megapikslit, aga see formaat mulle isiklikult ei meeldi, sest pildid tulevad peaaegu ruudu kujulised (kuvasuhe 4:1) ning need sobivad minu arvamusel vaid Instagrami, aga Instagrami pole nii suuri pilte absoluutselt vaja. Õnneks on võimalik pildistada lisaks madalatele suurustele ka pildisuurusega 5984×3366, mis on vähemalt 16:9-le kuvasuhtega, mis tähendab, et selliste piltidega oleks reaalselt midagi ka peale hakata.

Kindlasti tasuks mainimst ka digitaalne pildistabilisaator, mis küll ei ole optiline (füüsiline), aga see teeb üsna head tööd, et videopilt ei väriseks väga palju ja pildid poleks liiga udused.

Esikaamera asub ekraani kohal, see teeb 1080p Full HD videot ja on 5-megapiksline.

Kaamerarakendus on keskmisest funktsionaalsem. Kahjuks pean miinusena välja tooma selle, et peale pildi tegemist võtab selle salvestamine üsna palju aega ning kiiresti liikuvat objekti pildistades võivad kõik pildid tulla udused.

Sony Xperia Z5 tootefoto tehnikapilk lehelt (12 of 35)

Vaiksimisi on valitud pildistamisrežiim “Optimaalne automaatrežiim”, mis valib kõik pildisätted ise, aga kasutaja saab muuta värvitemperatuuri ja pildi heledust.

Nendele, kes soovivad kaameraparameetreid ise seadistada, on võimalik aktiveerida ka Manual-režiim, mis laseb kasutajal endal määrata valge tasakaalu, särikompensatsiooni ning ka võtterežiimi, mis saab olla näiteks “pehme nahk”, “öövõte”, “maastik”, “lemmikloom”, “lumi”, “toit”, “sport” jne.

Lisaks on valikus AR efektid ning AR maskid. AR efektide näol on võimalik ekraani peal enda laual panna jooksma näiteks dionosaurused ja pilti teha. AR mask tähendab, et saab valida ühe inimese või looma näo ning reaalajas kuvatakse selle looma või inimese nägu teie näo asemele.

Sony Xperia Z5 AR maskid tehnikapilkee

Režiimide hulgast leiame veel 4K video režiimi, mille aktiveerimisel saab 4K videot hakata salvestama. Veel leiame panoraamrežiimi, mis paneb kokku panoramfotosid ning mõned filtrid ja režiimid on veel, mis pole nii lahedad.

Kuna oma silm on kuningas, siis siin on näidisfotod ja näidisvideod, mis on tehtud Sony Xperia Z5 nutitelefoni kaameraga. Enamus on tehtud automaatrežiimiga, mõned öövõtted on tehtud manuaalrežiimis, kus on valitud režiimiks öövõte. Pildid loomadest on tehtud režiimiga “loomad”.

Näidispildid!

Veekindlus

Sony Xperia Z5 tootefoto tehnikapilk lehelt (26 of 35)

Paberite järgi on Z5 telefonimudelid IP68 sertifikaadiga ja ka eelmised põlvkonnad kannavad IP68 sertifikaati. See tähendab, et telefonid peavad edasi töötama, kui nad ei ole üle poole tunni 1,5 meetri sügavusel vees olnud. Meie ei ole basseini selle telefoniga jõudnud, aga natuke kohvi ja vett kallasime peale küll. Selle kannatas telefon ilma probleemideta ära. Igaks juhuks soovitame  telefoni meelega mitte vette loopima hakata. Veekindlus on rohkem õnnetuste jaoks, mitte igapäevaseks mitmetunniseks sukeldumiseks.

Ülekuumenemine

Screenshot_2015-11-07-17-21-36

Kui alguses lugesin teiste ülevaadetest selle telefoni kohta, et see seade läheb kergesti väga tuliseks, siis ma eriti ei uskunud seda. Nüüd tuleb tõdeda, et telefon tõepoolest läheb juba filmivaatamisega kuumaks ning mõnda mängu mängides läheb see nii kuumaks, et seda on peaaegu võimatu ilma pajakindata käes hoida. Paistab, et telefon saab ülekuumenemisest ise aru ning seetõttu kuvab vahel ekraanile teavituse, et suure kuumuse tõttu ei pruugi osad funktsioonid toimida.

Sõrmejäljelugeja

Sony Xperia Z5 sõrmejäljelugeja tehnikapilkee

Alguses ma ei osanud unistadagi, et sellel telefonil on sõrmejäljelugeja. Ühes ülevaates korraks vilksatas, et telefonil see on. Põhjalikumal uurimisel selgus, et telefonil ongi sõrmejäljelugeja ning see on täitsa hea. Seda ei ole võimalik telefoni pealt vaatamisel mitte kuidagi leida. Sensor peitub sisselülitusnupu sees. Alguses tundus see imeliku positsioonina sõrmejäljelugeja jaoks, aga tegelikult on see kõige parem asukoht, sest telefoni sisselülitamisel on sõrm juba nagunii sisselülitusnupu peal ning nii olete telefoni lahti lukustanud enne kui olete jõudnud märgatagi. See toimub alla sekundi ning pole vaja paroole meeles pidada, sest need on teie sõrme peal. Kahjuks sõrmejäljelugeja iga nurga alt ei tööta, aga õnneks on võimalik teha kasvõi ühe sõrme erinevatest äärtest eraldi sõrmejäljed ning siis peaks süsteem teid kiiremini tuvastama.

Plussid ja miinused

[one_half]

[tie_list type=”thumbup”]

  • Telefon on üldjoontes hästi ehitatud
  • Vee- ja tolmukindlus
  • Z5 on uskumatult kiire ja võimas
  • Kaamera on üsna korralik ja videod on enamasti stabiilsed ning teravad
  • Telefonil on mälukaardipesa, kuhu sobivad kuni 200GB suurused MicroSD mälukaardid
  • Ekraan on üsna selge ning värvid on kirkad
  • Kaamera ei ulatu korpusest välja
  • Sõrmejäljelugeja on hästi läbi mõeldud ja töötab enamasti hästi
  • Telefonil on füüsiline kaameranupp
  • Täislaetud akuga saab ilma probleemideta terve päeva telefoni kasutada

[/tie_list]

[/one_half][one_half_last]

[tie_list type=”thumbdown”]

  • Telefon maksab palju, sama rahaga saaks juba iPhone 6 või 6S’i
  • Seade läheb tihti kuumaks 
  • SIM-kaardi ja mälukaardi “kandiku” kätte saamiseks on vaja kirjaklambrit või midagi muud väga peenikest ja teravat 
  • Xperia Z5 pole sarnaselt konkurentidele ehitatud alumiiniumist
  • Tagasi, koju ja tööriistanupud võiksid olla telefoni alumise ääre peal, sest nii saaks rohkem ekraanipinda.
  • Helitugevuse reguleerimisnupud asuvad nii all, et ilma käe asendit muutmata on võimatu nende peale vajutada.

[/tie_list]

[/one_half_last]

Kokkuvõte

Sony Xperia Z5 tootefoto tehnikapilk lehelt (1 of 35)

Mida saab siis Xperia Z5 telefoni kohta lõpetuseks öelda? Mina kahjuks selle telefoniga päris rahule ei jäänud, sest seade läheb tihti kuumaks, pildi tegemine võtab kaua aega, osadel pilditel on värvid paigast ära ning seadme hind ulatub juba tuntud iPhone’ideni. Sellise hinnaga vaevalt hakkab seda seadet saatma eriline müügiedu, sest kes ostaks iPhone’i raha eest ikka Sony telefoni… Aga kui peaks tulema soodushinnad või leiate kusagilt hea pakkumise, mille hind on Samsungi lipulaevadest soodsam, siis soovitan selle telefoni osta, sest midagi ülearu halba sellel ka ei ole. 

[taq_review]

 

Kui leidsid kirjavea, palun anna meile sellest teada, märgistades kirjavea ja vajutades samal ajal alla klahvid Ctrl ja Enter.

Reklaam
Kliki siia kommenteerimiseks

Eesti

Stigo – lahutamatu kaaslane suurlinnades

Avaldatud:

Juba mitmeid aastaid on Eestis toodetud üle maailma laineid löövaid tehnikaimesid, seekord siis elektri jõul liikuv pisimopeed Stigobike. Otsustasime ka omal käel uurida, mis sorti aparaat see õigupoolest on. Natuke rohkem kui aasta tagasi jõudis see ametlikult müügile ning on kättesaadav üle maailma edasimüüjate võrgustikust.
Tehnilise poole pealt on tegu kompaktse elektrirolleriga, mida on võimalik vaid mõne sekundi & liigutusega kokku pakkida, nii et see võtab enda alla kõigest 40x48cm suuruse põrandapinna. Tänu sellele on võimalik sõiduvahendit väga mugavalt mahutada ka kontorisse või pisemasse korterisse. Edasi veab Stigot koos sõitjaga 250W elektrimootor, mis tundub paberil küllaltki jõuetuna, kuid tegelikult saab suurepäraselt hakkama inimese sõidutamisega. Stigobike’i on võimalik soetada nii ühe kui ka kahe 36V akuga. Vastavalt sellele on siis ka sõiduulatus – ühe akuga umbes 15km ja kahe akuga 30km ning täislaadimiseks kulub ligikaudu 3,5 tundi. Vastavalt akude arvule sõltub ka masina kaal – kas 14.1kg või 15.3kg. Maksimaalne kiirus on seadusandluse tõttu piiratud 25km/h juurde, kus on Stigo liigitatud pigem jalgrataste kui mopeedide hulka, mis tähendab lihtsustatult seda, et kiivrit pole vaja kanda ning sõita tohib jalgrattaga sõitmiseks ettenähtud teedel. Ees kasutatakse V-pidureid ning taga mehaanilist ketaspidurit. Maksimaalne kandevõime on 100kg. Kuna tegemist on tänavalegaalse pisimopeediga siis on ta varustatud ka esitule, tagatule (k.a piduritule) ja signaaliga.

Sõitmine on imelihtne, kokkupanek aga nõuab veidi õppimist

Kui tee on sile, siis on Stigot hea enda järel vedada

Stigoga sõitmine on pigem sõitmine jalgratta kui kulguriga, mistõttu peaks pea igaüks sellega hakkama saama – kõik, kes saavad hakkama jalgrattaga sõiduga, saavad ka Stigoga. Pole vaja koguda julgust ega otsida pingsalt tasakaalu, vaid hüppa kohe sadulasse ning käivita masin nupust, viipa käivitamiseks kiipi ning asu teele! Traditsiooniliselt asuvad kõik juhtseadmed just nendel kohtadel, millega me harjunud oleme. Vasaku käe all tagapidur ning paremal käel esipidur, tempo lisamiseks on parema käe all rutska. Ohusituatsioonides on abiks signaal, mille leiab vasaku käepideme juurest. Kõik tundub lihtne ja loogiline. Ka tulede üle pole vaja pead vaevata – need lülituvad sisse automaatselt. Küll aga naisterahvastele ning lastele võib olla kokku panemine/lahti võtmine olla esialgu peavalu. Nimelt nõuab lukustushoovad üsna tugevat vajutust, millega nõrgem sugupool või lapsed ei pruugi hakkama saada.

Meie eesmärk oli panna Stigobike proovile just Eesti tingimustes – nii Tallinna kesklinnas, äärealadel kui ka suvituspiirkonnas ehk kohtades, kus reaalselt võiks Stigo ka kasutust leida. Tipptunni ja kesklinnas liigeldes on Stigobike arutult mõnus abimees. Mängleva kergusega on võimalik läbida kilomeetriseid vahemaid ja pikema vahemaa korral saab sekunditega kokku klappida ning liigelda edasi juba ühistranspordiga, võites seeläbi veel väärtuslikku aega. Ühistranspordis ei vaata keegi altkulmu, kuna kokku panduna ei võta Stigobike mitte rohkem kui ühe lisareisija ruumi (põrandapinnast 40cmx48cm) ja kellelegi see ette ei jää. Kokku klapituna liiguvad väikesed abirattad väljapoole ning sõiduk jääb neile stabiilselt seisma. Abirattad on selleks, et teda oleks võimalik enda järel vedada nagu ratastel kohvrit, kuid peab tõdema, et vedamiseks mugavat asendit leida on üsna võimatu. Ebatasasemal teel (näiteks vanalinnas) tekib tahtmine pigem tõsta, kuna nendel pisikestel ratastel järel vedades kipub kõvasti raputama ning juhtraua keskosast kinni võttes ja järel vedades müksab sind aeg ajalt käepide. Ringi sõites aga tuleb arvestada takistustega nagu madalamad äärekivid aukudega teed, milleni jõudes tuleb lihtsalt kiirust alandada. Tegemist on siiski võrdlemisi väikeste ratastega ning ilma vedrustuseta masinaga, mis pole mõeldud ebaühtlasel teel sõitmiseks. Küll aga väärib sõidumugavus muus osas kiitmist. Olgugi, et seade näeb ise välja kui täiskasvanutele alamõõdus, on sellega mõnus sõita. Sadul on üllatavalt mugav ning istumisasend ei ole väsitav. Küll aga pikema sõidu juures maanteel kippus sõidukiiruse reguleerimiseks mõeldud “rutska” natuke kätt väsitama. Ilmselt vajab see natuke harjumust, kuna Stigobike’il on parempoolsest käepidemest umbes poole ulatuses nn gaasihoob, tavapäraselt kasutatakse aga terves ulatuses olevat gaasihooba. Juhitavuse osas nõuab harjumist eelkõige ainult madalamal kiirusel (jalakäija kiirus või alla selle), kuna veojõu doseerimine ei ole väga täpne, vaid pigem “peal”-“maas”-stiilis. Küll aga suuremal kiirusel või isegi maksimaalkiirusel slaalomit sõites tundsin end kui kala vees – siinkohal ei ole kompaktratas jätnud jälgi kompromissidest. Ka pidurid on tasemel: kuna keharaskusest suur osa asetseb tagarattal, siis ei tundu ka esipidurite kasutamine ohtlikuna.

Kui Tallinnas sõites oli sõites peamine tegevus laveerimine äärekivide, aukude ja inimeste/autode vahel ning sellega tuli Stigo suurepäraselt toime, otsustasime proovida sõitmist ka maakohtades. Testasukohta – Võsule – oli Stigot mugav viia, kuna universaalkerega autode pagasiruumi mahub Stigo kenasti ära. Väiksemasse auto pagasiruumi see kahjuks ilma ühe istmerea madaldamiseta ei mahu. Sisimas lootsin, et Stigot on võimalik paigaldada auto pakiruumi risti, kuid see on siiski kokku pakituna liiga kõrge. Hiljem suuremasse universaalkerega autosse proovides samuti tõdesin, et võtab suure osa pakiruumist ära, kuna on kokku panduna liialt pikk ja mahub ära ainult diagonaalis asetades, kuid nii halvab see ära enamuse pakiruumist.

Kohale jõudnuna ootas ees aga ilus ilm ja palju uusi vallutamist vajavaid teid. Maksimaalne sõiduulatus 30 km sai proovile pandud ja seda ta täitis, isegi ületas pisut. Kui akud saavad tühjemaks, siis langeb pisut maksimaalkiirus (2-3 km/h) ning masin muutub õige pisut loiumaks, kuid ei midagi drastilist. Samuti sai ta hakkama ka poole kilomeetrise tõusuga, kiirus küll langes 8km/h, kuid see on pigem ekstreemsus. Tundus, et ka siin tunneb Stigo end koduselt ning isegi laadimiskohad olid isegi kergliiklusteele rajatud – pingid koos 220V pistikuga juhuks kui peaks vaja minema. Erinevalt Tallinnast ei pidanud pingsalt äärekive ja tänavaauke jälgima vaid sai tunda täit mõnu sõidust. Kogu olemist muutis stressivabaks ka see, et kõikjale minnes saab Stigo kaasa võtta või turvaliselt ära panna ilma, et peaks vaeva nägema.

Kokkuvõte: Stigo meeldib kõigile, aga kõigil pole nii palju raha

Kokkuvõtteks võib öelda, et eestlased on taaskord hakkama saanud sõltuvusttekitava tootega, mis oma omadustelt on antud segmendis esirinnas. Tahes tahtmata transpordi valdkonnas me näeme aina enam elektri jõul liikuvaid tooteid ja küsimus on vaid selles, et mis järgmiseks. Suurlinnadesse on kindlasti tegemist tänuväärt abimehega, kes viib sind sinna, kuhu soovid, ja aitab ka aega kokku hoida.

Positiivne:

Kasutuslihtsus

Kompaktsus

Disain

Sõiduulatus

Negatiivne:

Hind

 

Kui leidsid kirjavea, palun anna meile sellest teada, märgistades kirjavea ja vajutades samal ajal alla klahvid Ctrl ja Enter.

Jätka lugemist

Huawei

Huawei P10 ja P10 Plus telefone ei tasu osta (vähemalt praegu)

Avaldatud:

Jälle on kätte jõudnud aeg, mil Huawei esitles uusi P-seeria telefone – sest miks peaks ainult ühe telefoni väljastama? Või täpsemini: esitles neid juba veebruaris, aga peagi hakatakse neid müüma.

Disain: sama hea ja sama halb

Huawei P10 Plusi tagakülg

P10 ja P10 Plus on muus osas identsed, kui suurus (ja sellest tingitud ekraani resolutsiooni suurus ja akukestvus) välja arvata. Telefonid on samasuguse disainiga nagu varem ehk stiilse alumiiniumkorpusega, mille ülaosas valgel alal paiknevad silmad. Muide, uutel telefonidel on hulganisti värvivalikuid ja mitmeid tekstuure. Telefonide koostekvaliteet on väga kvaliteetne ja soliidne, küll aga on sealjuures nurisemiseks põhjust. Nimelt telefonid on käes väga libedad – keskmiselt proovib telefon käest jalga lasta umbes 10 korda ühe päeva jooksul. Disainis on ka teine probleem: nii ekraanile kui tagumisele küljele tekivad kriimud justkui iseenesest – see häda on Huawei telefonidel olnud kaua, kuid ikka pole materjale ja pealispindu muudetud, et vältida kriimustusi, mis teistele telefonidele nii kergesti ei teki.

Kolm silma

Huawei P10 kaamerad

P10 mudelitega on Huawei jätkanud kolme-kaamera-trendi (kaks taga ja üks ees). Üks tagakaamera on mustvalge (20 mpx) ja teine tavaline (12 mpx). Kahe kaamera olemasolu peaks garanteerima maksimaalse kvaliteediga mustvalged ning maksimaalselt detailsed värvilised pildid. Ainult mustvalgete piltide järele isiklikult vajadust pole, küll aga saab tõdeda, et värvilised pildid on väga selged, teravad ja värvid on täpselt paigas. Kui aga pildistamisel ei tundu midagi täiesti paigas olevat, siis saab põhimõtteliselt kõiki parameetreid – nagu peegelkaameratelgi – ise liigutada, et saaks soovitud tulemuse. Ei saa öelda, et kaamera on palju ees teistest (nt Samsung Galaxy S7, iPhone 7 Plus jt), aga umbes samal ehk väga heal tasemel on küll. Esikaamera on ka päris hea, veidi kahju on, et füüsilist tulukest telefoni esiküljel pole, mis on näiteks vanemal ja soodsamal Honor 7 mudelil. See-eest läheb pimedast selfie’sid tehes ekraan korraks maksimaalselt valgeks, mis suudab enam-vähem asendada lampi.

Kaamerarakendus on muidu minimaalne, aga ühe liigutusega saab välja tõmmata manuaalseadistamise ja hunniku režiime

Kaamerarakendus on päris funktsionaalne. Nagu enne mainitud, on seal korralik manuaalrežiim, lisaks ka välgu sisse-välja lülitamine, suure ava režiim, mitmeid filtreid ja palju muud. Huawei on kaamerarakenduse sisse pookinud ka loovaid režiime, näiteks öövõte, valgusmaalimine, dokumendi skaneerimine jt, kusjuures neid saab veel rohkem alla laadida. Olin üllatunud, nähes iPhone’ile sarnast sarivõtet – kui päästikunuppu all hoida, hakkab pilte sadama nagu oavarrest – viie sekundiga umbes 75 pilti. See on väga muljetavaldav tulemus.

Aku-anomaalia

Akud (3200 mAh ja 3750 mAh) on uutel P10 mudelitel väga kehvad. Kuigi teoorias saab neid kasutada rohkem kui kaks päeva (loomulikult vähese kasutusega), siis meie igapäevakasutuses ei pidanud telefonide akud isegi õhtuni vastu. Akud kestsid umbes 9 tundi, mis tundub eriti veider arvestades asjaoluga, et kasutus polnud üldsegi maksimaalne ning avatud polnud ühtegi mängu. Väga minimaalse kasutusega on telefon õhtuni kenasti töös, kuid kasutada pole seda eriti mõtet. Kesine akukestvus võib olla uue kiirendustehnoloogia süü (lähemalt allpool), kuid võib veel korda saada mõne tarkvarauuendusega. Küll aga on sellel aku osas mõistlik lisa – kiirlaadimine SuperCharge. Kuna see kasutab 4.5V/2A voolu (teistel on tavaliselt 9V/5A), siis on Huawei lahendus laadimise ajal tunduvalt jahedam ja see on ka üsna kiire – umbes tunni ajaga saab tühi aku 100% täis.

Uued ja põnevad lisad

Samsung otsustas oma kuulsa kodunupu uute telefonide esiküljelt eemaldada, et suurem ekraan ära mahuks, ja pani sõrmejäljelugeja, mis oli varem kodunupus, hoopis telefoni taha. Huawei tegi vastupidi: kui juba aastaid on sõrmejäljelugejat kohata võinud telefoni taga, siis nüüd pandi see hoopis telefoni ette, ekraani alla. Äärmiselt kahju on sellest, ei tootja ei soovinud panna selle nupu kõrvale teisi nuppe (tagasi ja käimasolevate rakenduste leht), mida teevad väga paljud teised tootjad. Selle asemel saab kasutada ekraanil olevaid nuppe või siis kasutada ainult uut kodunuppu, kus tuleb meelde jätta erinevat liigutused, kuidas seda kasutada näiteks tagasi liikumiseks. Uue sõrmejäljelugeja asukohaga harjumine võtab väga kaua aega, aga kui see liigutus meelde jääb, siis on seda lust kasutada, sest nii kiiret sõrmejäljelugejat pole ma varem näinud. Kui kujutada ette, et nii kiiresti kui võimalik puudutada telefoni sõrmejäljelugejat ja nii kiiresti kui võimalik sõrm sealt eemaldada, siis täpselt nii kaua aega kulubki. See on tõepoolest nii kiire – sõrme tuleb hoida lugejal nii lühidalt, et saab mõõta millisekundites.

Huawei on alles jätnud uudse SIM-kaardi aluse, kust leiab lisaks universaalpesa, kuhu sobib teine SIM-kaart või hoopis mälukaart, seega saab kasutada soovi korral mälukaarti, ning kui vaja, siis ka kahte SIM-kaarti/kahte telefoninumbrit. Üllatav on see, et P10-st on tehtud kaks erinevat versiooni – ühel on SIM+SD pesa, teisel SIM+SD/SIM. Kui kahe SIM-kaardi pesa olemasolu on vajalik, siis tasub ostukohas üle kontrollida, kas tegu on vastava versiooniga.

P10 ja P10 Plus kasutavad mõlemad üsna uut Kirin 960 protsessorit, tänu millele on telefonid niigi väga kiired, kuid suure uuendusena on telefonidesse pandud Ultra Memory nimeline tehnoloogia, mis tagab kiiresti liikuva (tarkvaraliselt) ka näiteks aasta pärast. Lisaks hoiab see telefoni võimalikult nobedana kogu aeg, kuna tehisintellekti abil püüab see kasutaja kasutusharjumustest aru saada (näiteks millises järjekorras milliseid äppe tavaliselt avatakse) ning seeläbi avada äppe nii kiiresti kui võimalik.

Kui varasemates Huawei telefonide arvustustes oleme saanud laita Huawei kasutajaliidest EMUI, kus ei ole eraldi äpisahtlit, vaid need on kõik avalehel (nagu iPhone’il), siis enam seda teha ei saagi, kuna EMUI 5.1 tõi võimaluse lülitada sisse n-ö sahtli režiim või siis kasutada edasi kõik-ühel-lehel-kontseptsiooni. Telefonist leiab paraku endiselt hunniku ebavajalikke äppe, kuid õnneks on ka kasulikke asju lisatud, üks neist on Twin App nimeline funktsioon, mis võimaldab ühe äpi/suhtlusvõrgustikuga kasutada mitut kontot. Tõsi, Instagramis on mitme konto funktsioon juba sisse ehitatud, ent näiteks Skype’i ja Facebooki saab sellega kasutada väga mugavalt (üks konto näiteks tööalane ja teine tavaline) ja neid vahetada ilma pideva sisse-väljalogimiseta ja andmete sisestamiseta.

Kokkuvõte

Tuleb nentida, et Huawei P10 ja P10 Plus mudelid on väga korralikud nutitelefonid – neil on väga soliidne ja kvaliteetne korpus, kaamera(d), jõudlus… ja see on kõik. Neid asju, mida telefoni puhul kiita, võiks olla rohkem. Akut hetkel kiita ei saa. Jääme lootma, et tarkvarauuendus parandab selle probleemi. Ekraanid on väga teravad ja selged, aga teiste tootjate mudelid on päikesevalguses paremini nähtavad (Galaxy S7 umbes 30% heledam maksimaalse heledusega). Kahju on ka sellest, et veekindlust telefonidelt endiselt ei leia. Isegi Apple, tootja, kes pole varem huvi üles näidanud veekindlate seadmete tootmise vastu, otsustas uusimad iPhone 7 ja 7 Plusi teha veekindlaks.

P10 Plus ja P10

Huawei P10 ja P10 Plus on pigem keskmised nutitelefonid, kui hinnata hinna ja omaduste suhet. P10 hind on hetkel (eeltellimisel) 599 eurot ning P10 Plusi hind saab olema eeldatavasti umbes 750 eurot, kui see kunagi müügile tuleb. Mõistlikum Samsung Galaxy S7 maksab võrdlusena 499 eurot mobiilioperaatorite juures, nurgatagustest ja internetipoodidest saab seda ka soodsamalt.

Tehnilised näitajad Huawei P10 Huawei P10 Plus
Ekraan 5.1” Full HD (1920x1080p), 432 PPI 5.5” 2K (2560x1440p), 540PPI
Protsessor Kaheksatuumaline Kirin 960, 4x Cortex A73 2.4 GHz + 4x Cortex A53 1.8 GHz Kaheksatuumaline Kirin 960, 4x Cortex A73 2.4 GHz + 4x Cortex A53 1.8 GHz
Operatsioonisüsteem Android 7.0 + EMUI 5.1 Android 7.0 + EMUI 5.1
Mälu  4/64 GB  4/64 GB või 6/64/128GB
Ühendused Bluetooth 4.2, 802.11ac/a/b/g/n, 2.4G / 5G, NFC, USB 2.0 (C-tüüp) Bluetooth 4.2, 802.11ac/a/b/g/n, 2.4G / 5G, NFC, USB 2.0 (C-tüüp)
Kaamera Põhikaamerad: 20 MP (monokroomne) + 12 MP RGB, F2.2, optiline stabilisaator; Esikaamera: 8 MP, F1.9 Põhikaamerad: 20 MP (monokroomne) + 12 MP RGB, F2.2, optiline stabilisaator; Esikaamera: 8 MP, F1.9
Aku 3200 mAh 3750 mAh
Mõõtmed 145.3×69.3×6.98 mm, 145 g 153.5×74.2×6.9 mm, 165 g
Värvused Hetkel saadaval: sinine, kuldne, must, hõbe
Hind 599 € (Elisa, Tele2, Telia) Pole teada

Kui leidsid kirjavea, palun anna meile sellest teada, märgistades kirjavea ja vajutades samal ajal alla klahvid Ctrl ja Enter.

Jätka lugemist

Põhjalikud arvustused

Dell XPS 13 – ilma reklaamtrikita parim Windowsiga sülearvuti

Avaldatud:

Seda juhtub päris harva, et mõni toode ongi nii hea kui lubatud või nii hea, nagu keegi teine kirjutab. Üle pika aja on juhtunud, et üks testitud toode – Dell XPS 13 sülearvuti – on tõepoolest nii hea, nagu lubatud, ja isegi parem. Alustame algusest.

Kui tahta praegu osta võimalikult uut õhukest, pika akukestvusega ja igapäevatööks sobivat sülearvutit, siis Apple’il on pakkuda MacBook, Asusel ZenBook, Lenovol YogaBook, Aceril Swift, HP-l Spectre ja Dellil XPS. Kui aga mõelda lähemalt, milline neist on kõige parema hinna ja omaduste suhtega ning millele pole tehtud järeleandmisi, siis selleks on pärast testimist kahtlemata Dell XPS 13/15. Apple’i MacBooki suurimaks veaks on ainult ühe USB-C pesa olemasolu, sama on ka Asuse kõige uuemal ZenBookil. Lenovo X1 (Yoga) mudelil küll pesasid on, arvutil on QHD ekraan ning selle saab muuta tänu erilistele hingedele tahvelarvutiks, kuid hind on ligi 1500 eurot ja aku ei kesta väga kaua. Aceri Swift 7 mudelil on USB-C ühendusi lausa kaks, aga aku ja klaviatuur jätavad soovida ning arvuti on oma maailma kõige õhema korpuse tõttu painduv, mis on paraku negatiivne omadus. HP mudeli uusim versioon on kulukas ja pole Eestis müügilgi. Lõpuks jõuame Dell XPS 13 juurde, mis on kõige parema hinna ja kvaliteedi suhtega sülearvuti.

Kes ütles, et MacBook on parima väljanägemise ja kvaliteediga arvuti etaloniks?

Kaas on alumiiniumist

Dell pole oma XPS-seeria arvutite valmistamisel lähtunud Apple’i kõik-alumiiniumist ega paljude teiste tootjate plastikkorpustest. Arvuti on väljastpoolt (kaas ja alumine pool) alumiiniumist, ees kaane keskel on väike minimalistlik Delli logo (ilma valgustuseta). Arvuti all on väiksed õhutusavad, kummijalad ning üks tohutult ebavajalik lisa. Kuna Dell on arvuti tegemisel pühendunud väga tugevalt esteetikale, ei peetud piisavalt ilusaks seerianumbrit ja teisi ohutusmärke- ja detaile korpuse peale trükkida, vaid selleks on arvuti alla tehtud luuk, mille all on kõik vajalik kirjas.

Kui aga XPS 13 lahti teha, siis alumiiniumi enam näha pole. Klaviatuuri ümbritsev ala on süsinikkiust – materjalist, mis sülearvutites kuigi levinud pole, kuid meie arvates sobib see sinna väga hästi. Süsinikkiud (ingl k. carbon fiber) on plastiku ja alumiiniumi vahepeal – see on stiilne ja tundub ka päris hea kvaliteediga, samas käed ei hakka tänu sellele kirjutades higistama ning kui arvuti on seisnud külmas ja seda mingil põhjusel kasutada on vaja, siis pole klaviatuuri ümbritsev ala ebameeldivalt külm ja ei lähe ka aktiivse kasutusega kuumaks nagu metallil kombeks.

Arvuti all on õhutusavad, “jalad” ja luuk

Ekraani ääred on lihtsalt plastikust, mis pole probleemiks. Ekraani olemusest allpool lähemalt, aga väliselt on Dell teinud ekraani osas märkimisväärse innovatsiooni: ekraani ääred on imeväikesed. See hoiab arvuti väiksena, hoides samas ekraani maksimaalselt suurena. XPS 13 on umbes 11-tolline sülearvuti, aga ekraan on 13-tolline – seda tänu olematutele ekraaniäärtele. Lisaks sellele, et need imeväiksed ääred on praktilised, on need ka väga kenad. Paraku üks ohverdus on selle äärest ääreni ekraaniga tehtud: veebikaamera jaoks pole ekraani kohal ruumi, mistõttu leiab selle ekraani alt, vasakult poolt. See asukoht on väga halb, eriti kahju on, et kaamerat ei suudetud panna ekraani alla keskele, kus asub Delli logogi. Samas, kui veebikaamera järele erilist vajadust pole, siis mõned kõned saab sellega tehtud. Parima tulemuse saab siis, kui arvutit hoida käes ja näost veidi üleval pool. Kui arvuti seisaks lihtsalt laual, siis näeks teine kõnepool peamiselt lõuga.

Klaviatuur on XPS 13-l paljudest teistest parem. Klaviatuuri kasutama ja meeldima hakkamine on pigem harjumise asi, aga XPS 13 klaviatuur on üks parimatest sülearvutil olevatest klaviatuuridest, mida testinud olen. Mõistagi mehaaniline, pika klahvi liikumisega klaviatuur see pole, aga nii kompaktse arvuti kohta on see üllatavalt mugav, kuna klahvide liikumine on kindel ja tundub pikemana, kui see tegelikult on. Samas pole klahvide liikumine liiga rakse, nagu näiteks Aceri uusimatel Swift/Spin 7 mudelitel. Klaviatuuri puhul on märkimisväärne ka selle tagantvalgustus, millel on kolm erinevat heleduse astet. Valgustus on valget värvi ja selle reguleerimiseks on klaviatuuril klahv. Enamasti on kõige heledam valgustuse aste liiga ere.

Klaviatuuri juurde kuulub muidugi ka puuteplaat, mis on keskmise suurusega ning täpselt paras. Windowsi arvutite hulgas on see keskmisest parem (pind on väga sujuv, klikkimine hea), aga mitte päris nii hea kui Apple’i arvutitel. Mitme sõrme liigutused toimivad väga hästi.

Klaviatuur, puuteplaat ja süsinikkiud

Kuigi uusim baaskonfiguratsiooniga XPS 13 maksab 1190 eurot, oluliselt vähem kui Apple’i üheainsa USB C pesaga MacBook ja uued MacBook Pro soodusmudelid, on sellel pesade valik kordades mitmekesisem. Alustuseks on sellel USB C pesa (saab kasutada adapteriga tavalise USB või HDMI ühendusena, ka laadimiseks) ja veel kaks tavalist USB pesa. Loomulikult on ka heliväljund ning kaks haruldust, mida praeguse aja sülearvutitelt just tihti ei leia. Esiteks – tavamõõdus SD HC/XC mälukaardipesa. Jah, sellel on tõepoolest sisseehitatud mälukaardipesa, kuhu kaart küll tervelt sisse ei mahu, kuid foto- ja videohuvilistele on see väga vajalik ja mugav, kuna vastavat USB mälukaardilugejat pole vaja kaasas kanda. Teiseks harulduseks on neljast tulukesest ja nupust koosnev akutaseme kuvamise süsteem arvuti küljel. Kui nupule vajutada, siis kuvatakse tulukestega, mitu protsenti aku laetud on. Iga tuluke tähistab 20% suurust vahemikku. Isiklikult seda vaja ei läinud, sest tavaliselt on meeles, kui palju akust peale viimast kasutust järele jäi. Kui aga arvutit pole vaja näiteks tihti kasutada, võib olla see väga praktiline asi, kuvamaks akulaetuse taset ilma arvuti käivitamiseta.

Laadimiseks on kaasas Delli enda ümmarguse otsikuga laadija, kuigi laadida saab ka USB C pesa kaudu. Kahjuks komplektis oleval laadijal on vahelduvvoolu adapter, mis läheb laadimise ajal päris kuumaks. See võiks olla europistiku küljes, nagu Apple’i mudelitel. Õnneks on aga aku nii hea, et laadida eriti sageli vaja polegi.

Haruldus sellistel sülearvutitel – USB- ja mälukaardipesa

Kõlarid on XPS 13-l helikvaliteedilt mitte midagi heligurmaanidele, aga tavainimesele peaks muusika kuulamiseks kõlbama küll. Mulle ei meeldinud kõlarite juures nende helitugevus. Jah, see on hea, kui kõlarid suudavad heli esitada valjult, aga tihti on heli ka kõige vaiksemal režiimil liiga vali. Delli tuleb kiita kõlarite paigutuse eest, sest need on õnneks suudetud paigutada arvuti külgedele, mitte alla, nagu üsna mitmed teised tootjad arusaamatul põhjusel teevad.

Oh seda massiivset akut

Lisaks kenale ja praktilisele korpusele peitub selle sees midagi väga võimsat. Enne põhikomponentide juurde jõudmist tuleb rääkida ka imelisest akust. Aku mahutab 6000 mAh-d, mis sülearvuti kohta rekordiline mahutavus pole, kuid selle kestvus reaalselt on lihtsalt uskumatu. Igapäevakasutuses, mis hõlmas peamiselt veebilehitsemist, aga ka mitmete videote vaatamist, kestis aku väga muljetavaldavad 10 tundi, kusjuures ekraani heledus oli 75% juures. Nagu ka kõikide teiste arvutitega, langeb raskema kasutusega akukestvuse aeg üsna palju. Kui arvutiga hakata videomänge jooksutama, siis kestab aku 3-6 tundi.

Arvuti on lihtsama kasutusega kogu aeg mõlemalt poolt mõnusalt jahe, aga juba mängu avamisega hakkab arvuti minema üsna soojaks ja samuti hakkab tööle ventilaator, mis pole eriti vaikne, samas pole ka kõige valjem. Meeldiv on see, et kui mänge ei ava või näiteks videotöötlusega ei tegele, siis ei tööta ventilaator kunagi ja samal ajal on arvuti ka üldse mitte kuum ega isegi mitte soe.

Sisu

Meie testitud XPS 13 on samanimelistest teiste konfiguratsioonidega mudelitest soodsam ja lihtsam, kuid see tundub olevat just tavainimestele, kes tahavad kauakestvat arvutit. Kallimad mudelid on pigem neile, kellel on spetsiifilisemad vajadused (teel olles fototöötlus vms).

Baasmudelil (testitud) on 7. generatsiooni Kaby Lake’i i5-7200U (kuni 3.1 GHz) protsessor, mis ongi mõeldud taolistesse õhukestesse sülearvutitesse. Sellel on kaks tuuma ning teab mis võimsust sellelt oodata pole mõtet, kuid igapäevakasutusse dokumentide haldamiseks, veebisirvimiseks, filmivaatamiseks ning lihtsamaks töötluseks-mängimiseks piisab protsessorist küll. Võrreldes varasema XPS seeriaga (9350, praegune on 9360) ongi uuendus peamiselt protsessoris, mis on eelmisest, 6. generatsioonist, kübeke kiirem ja energiasäästlikum.

Eraldiasetsevat videokaarti ei maksa arvutilt oodata, sel on integreeritud Intel HD Graphics HD 620 graafikakiip, mis nagu protsessorgi pole eriti võimas, aga tuleb kasuks heale akukestvusele ning sobib tavakasutuseks. Sellega on tehtav ka kergemate videomängude mängimine (näiteks Minecraft, Counter Strike: Global Offensive, Sims 4 jt) ja tavakaameratest tulevate videofailide ja piltide töötlus.

Ekraan on Full HD resolutsiooniga (saadaval ka kõrgema resolutsiooniga). Paneel on suurepärane – värvid on väga täpsed (sobib hästi töötluseks), vaatenurgad on head, heledus ei saaks parem ollagi ning lõpetuseks on see matt-tüüpi mitteläikiv. Tänu viimasele on ekraani suurepäraselt näha ka otsese päikesevalguse käes.

Muutmälu on meie testmudelil 8 GB, mis on peaaegu kõikide tavaliste tegevuste jaoks piisavalt. Vaid mõnel korral oli kõik mälust kasutuses ja sedagi siis, kui avatud oli korraga mitu nõudlikku programmi. Muutmälu saab ka uuendada ja välja vahetada, kui soov peaks tekkima.

Failide ja programmide hoiustamiseks on arvutis 256 GB suurusega SSD-seade (saab ka suuremaga), mille lugemiskiirus on kuni 1000 Mbit/s ja kirjutuskiirus umbes 300. SSD on kiiruse poolest päris okei.

Kui raha on, siis valikut on palju, ka ainult XPS-ide seast

Kuvari testis on XPS 13 9360 mudel, mis on eelmise aasta XPS arvutite seast kõige väiksem ja kõige atraktiivsema hinnaga. Sellel on 7. generatsiooni (Kaby Lake) i5 protsessor, 8 GB muutmälu ning 256 GB mahuga SSD-seade. Ekraan on mitte-puutetundlik ja Full HD resolutsiooniga.

XPS 13 mudeleid on saadaval ka võimsamaid, kui sellest ei piisa. Müügil on sama välimusega ning lihtsalt võimsama i7 protsessoriga mudel. Kolmas versioon on 3200x1800p puutetundlik ekraan, 16 GB muutmälu ning 512 GB mahuga SSD.

Tasub aga tähele panna, et XPS 13-l olenemata konfiguratsioonist rohkem kui kahetuumalist HQ tähisega protsessorit ega eraldiasetsevat graafikakiipi panna ei saa ning sellist mudelit ei saa osta.

Kui tahta veelgi võimsamat ja ühtlasi suuremat XPSi, mis on välimuselt väga sarnane XPS 13-ga, siis on müügile jõudmas eelmise aasta XPS 15 versioonid. Neil on suurem ekraan/korpus, HDMI pesa ning võimsust rohkem. Uutest XPS 15 mudelitest on hetkel saadaval vaid üks võimsamatest, neljatuumalise i7-7700HQ protsessori, 16 GB muutmälu, 512 GB SSD ja GTX 1050 4GB graafikaga. 4K ekraani sellel pole, aga ilmselt varsti jõuab müügile ka teravama puuteekraaniga mudel. Tasub märkida, et kõrgema resolutsiooni ja puutetundlikkuse miinuseks on väiksem akukestvus. Muide, XPS 15-l on võimalik vahetada suur aku väiksema vastu, mis teeb ruumi teisele mäluseadmele.

Nurisemine on peaaegu võimatu

Delli XPS 13 on väga muljetavaldav sülearvuti, mis suudab nii madalama hinna kui suurema pesade arvu poolest konkurentsi pakkuda MacBookile ja MacBook Pro soodusmudelitele. Veebikaamera ja ventilaator on peamised miinused, kuid mõlemad neist on nii õhukese sülearvuti puhul paratamatud. Kui rahakotile vähemalt 1200-eurone väljaminek liiga ei tee, siis on XPS 13 suurepärane, kvaliteetne ja kena arvuti igapäevatöödeks.

Delli arvuti andis Kuvarile testimiseks Notebooks.ee (link viib toote lehel, kus on lisainfo ja võimalus osta). 

Kui leidsid kirjavea, palun anna meile sellest teada, märgistades kirjavea ja vajutades samal ajal alla klahvid Ctrl ja Enter.

Jätka lugemist

Reklaam

Meie lemmikud

POPID POSTITUSED

Kirjavea teataja

Järgnev tekst saadetakse toimetusele ülevaatamiseks: