Connect with us

Lahtimõtestaja

Kuidas reklaamiblokeerijaga raha teenitakse?

Avaldatud:

©tekst Ildar Kamaev. Thetechnorat

Möödunud nädalal sattusin postituse otsa Eesti programmeerija Jaanus Kase blogis. Kirjatükis, mis kannab pealkirja “Võtame meedia tagasi” kurdab autor eesti veebiportaalide reklaambännerite ülekülluse ning sisutühjade kommentaaride üle. Kuna Jaanuse arvates on need kaks asja, mis pole Eesti internetikasutajatele meelt mööda, on ta tulnud lagedale ideega, kuidas need eemaldada. Jaanus plaanib luua mobiilirakenduse, mis blokeerib kommentaarid ning reklaambännerid, nii et kasutaja saab mugavalt sirvida Delfit ning Postimeest ilma tülikate bänneriteta ning närverikkuvate kommentaarideta. Pealtnäha on Jaanuse plaan kiitmist väärt, kuid mina näen tema ettevõtmises palju võimalike konkse ning asjaolusid, mis on minule vastukarva.

Veebi lapsepõlve ajal, ehk siis 1990-tel, mil interneti hakkas kasutama üha rohkem inimesi, tuldi järeldusele, et veeb võiks toimida nagu üks hiiglaslik kuulutustetulp. Mõeldud-tehtud: reklaame topiti praktiliselt igale poole ning kuulutuste sisu ei kõigutanud kedagi. Saitide haldajad toppisid süüdimatult oma veebilehti täis igat võimaliku reklaami täis. Ma mäletan, et kui mina lapsepõlves veebiavarustes hulkusin, oli praktiliselt iga veebisait nagu jõulukaunistustega ehitud kuusepuu, mis lausa kiirgas vilkuvatest, lahtirulluvatest ja igast nurgast välja potsatavatest reklaambänneritest. Nendes akendes võidi kutsuda alla laadima tasuta mängu või meelitati siivututele saitidele.

reklaamid

Tänapäeval on olukord veidi maha rahunenud ning reklaambännereid kohtan ma harvem, kui sajandi vahetuse paiku. Vähemalt välismaistel portaalidel ei torka reklaam enam eriti silma. Kuid meie kodumaised saidid on küll reklaamikülluse poolest vägagi häirivad. Just nagu oleks tegu 2002. aastas kinni jäänud veebiga, kus saiti avades ei saa kohe sisu tarbima hakkata, vaid tuleb enne mustmiljon reklaambännerit kinni panna.

Ma saan aru, et veebiportaalide haldajad peavad ennast kuidagi ära elatama ning seepärast veebilehel bännerid ongi. Kuid paistab, et reklaami kuvamine ei toonud piisavalt palju sisse ning seetõttu blokeeritakse meil Eestis artikleid ka nn. paywall’ide taha. Maakeeli tähendab see seda, et osa sisust, antud juhtul artiklist ei saa tasuta vaadata.

Nii reklaami kuvamine kui paywall’ide kasutamine veebis on mõistetav. Veebilehtede haldamine ning sisu loomine on töö ning iga töö peab saama tasutud. Välismaistel saitidel olen ma kohanud sellist poliitikat, et kui kasutaja ei taha maksta, kuvatakse talle reklaambänneritega üleujutatud saiti, tasuline kasutaja näeb puhtamat lehte ning saab ligi eksklusiivsele materjalile. Eesti veebilehtede omanikud on aga eriti ahned: reklaami näevad nii lihtsurelikud, kui ka need, kes maksavad igakuist või igapäevast maksu. Taoline jultumus ajab minu tõsiselt närvi.

Jaanuse plaan

Eesti veebis valitsev olukord reklaambänneritega on juba üsna suurele rahvahulgale närvidele hakkanud käima ning seetõttu kasutab meil Eestimaal reklaambännereid blokeerivaid pistikprogramme ligi 265 000 inimest, mis on üsna suur osa riigi interneti kasutajatest. Kuigi AdBlock, ehk blokeeriv tarkvara toimib enam-vähem efektiivselt lauaarvutitel, jääb reklaam terroriseerima nutiseadmete omanikke. Antud probleemile plaanib lahendust luua Eestist pärit programmeerija, Jaanus Kase, luues reklaambännereid ning internetikommentaare blokeeriva äpi.

AdBlock

Antud tarkvara hakkab jooksma esialgselt Apple‘i iOS 9’l, kuna antud platvormil on võimalik blokeerida veebilehe laadimisel olevat sisu, ehk lihtsamalt öeldes luua filtrit, mis peidab ebavajaliku sisu, antud juhul reklaambännerid ning internetikommentaarid. Täpsemalt Jaanuse plaanist võid lugeda tema blogist.

Jaanuse idee on kiiduväärt 5% ulatuses, kuna tema tahab kasutajate elu veidi lihtsamaks teha. Kuid ülejäänud 95%’s näen ma väga palju puudusi ning Jaanuse ülbust, ahnust ja üleolekut.

Meie sangar plaanib minna väiksema vastupanu teed. Ta loob rakendust suletud ning väikse kasutajaskonnaga opsüsteemi jaoks ning ta kasutab lihtsalt ära OS’i sisse ehitatud funktsioone. Oma kirjatükis kirjutab autor, et esialgu toimib blokeerija ainult kolmel peamisel Eesti veebilehel ning see ei blokeeri kõiki reklaambännereid, vaid ainult “kõige tüütumaid”.

Teisisõnu, Jaanus plaanib teha piiratud funktsionaalsusega äpi, mis blokeerib ainult valitud reklaami kõigest paaril Eesti saidil. Võttes arvesse, et Eestimaal on iPhone‘de omanike arv üsna väike ning arvestades ka sellega, et, uut iOS’i jooksutavad peamiselt värsked aparaadid, on Jaanuse äppi potentsiaalsete kasutajate arv ligi 2,5 inimest.

2,5 inimest

Teine asi, mis minule pahameelt ning natuke Jaanuse aususes kahtlema pani, on asjaolu, et tema äpp hakkab blokeerima ainult neid bännereid, mis on puhtalt tema arvates häirivad ning tüütud. Meie programmeerija tahab mängida kohtuniku, timukat ning Jumalat, kes saab ise otsustada, mida saavad kasutajad näha ja mida mitte. Siinkohal tuleb meelde välismaise reklaami blokeerijat AdBlock’i ümbritsev skandaal.

Ma kardan seda, et kui Jaanus saab oma äpi valmis ning tema produkt osutub populaarseks, siis ka tema juurde tullakse igatsugu pakkumistega. Veebilehe haldajad ning reklaamiagentuurid võivad talle maksta priskeid summasid selle eest, et Jaanuse äpp laseks näidata kasutajatele teatud reklaami. Seejuures paneb mind Jaanuse aususes kahtlema ka see, et oma postituses ütleb programmeerija ausalt välja, et tema rakendus ei hakkagi olema alati 100% töökindel ning kogu reklaami see blokeerima ei hakkagi. Seega, kui kasutajatel tekib kahtlus, et äpi autor teeb mingisugust sahkermahkerit, siis teda ei saa otseselt milleski süüdistada. Jaanus hoiatas juba varem ette, et tema äpp ei hakka olema ideaalne.

Raha

 

Kolmas aspekt, mis mind Jaanuse algatatud ideest eemale tõukab on tema silmapaistev rahaahnus. Sellele viitab see, et Jaanus pole veel rakendust tegema hakkanudki, kuid juba on tal plaan valmis selle pealt raha teenida. Kusjuures ta on läbi mõelnud, kui palju ta küsib oma imerakenduse eest: 1-2 eurot/kuus. Korrutame selle hinna ca 100 kasutajaga ning tuleb välja, et ühes kuus plaanib ta teenida juuretasandil vigase äppi pealt 100-200 eurot passiivset tulu (arvutage maha võimalikud kulutused) + võimalikke sahkermahkeritega teenitud summad.

Siinkohal tahaksin ma kiita Jaanuse nutikust ning kavalust. Tema on leidnud endale ideaalse klientide rühma. Jaanus loob äppi esialgselt ainult iOS 9’le ehk siis enamamasti eksklusiivselt värsketele iSeadmetele. Selliste agregaatide omanikud on üldjuhul inimesed, kes saavad lubada endale niisama 1-2 eurot kuus ära anda ning kes on harjunud e-teenuste eest maksma. Seega heldeid kasutajaid leiab Jaanus oma äpile küllaga. Androidi ning Windows Phone‘i kasutajaid saadab ta vaikselt pikalt. Meie programmeerija on ka oma postituses kirjutanud sellise väite:

“Kas sinul on juba olemas EPL ja Postimehe digitaalne tellimus või paremal juhul on leht lausa koju tellitud? Kui ei, siis puudub sul ka õigus reklaami üle viriseda.”

Nii et Jaanuse arvates ei ole inimesel, kes pole harjunud, ei taha või ei saa lubada teenuse eest maksmist, õigust arvamust avaldada. Just see väide oli mulle kõige rohkem vastukarva ning see sundis mind antud kirjatüki koostama.

Kallis Jaanus ja temaga samal veendumusel olevad inimesed. Palun tutvuge Eesti Vabariigi Põhiseaduse 2. peatükki 45. paragrahviga. Selles on mustvalgelt kirjas, et igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Hinna üle virisemine ei ole mingil viisil selle seadusega vastuolus ning seega võib seda vabalt igaüks teha.

Niisiis, üks meie kaasmaalastest on ära tundnud probleemi, mis vaevab paljusid internetikasutajaid ning on võtnud endale ülesandeks see mure lahendada. Selline asi on kiitmist väärt. Kuid antud juhul tahab sangar olukorda lahendada sellisel viisil, et see tooks temale kena kopika. Kusjuures ta ei plaanigi seda probleemi lahendada mitte kõigi vaid ainult nende jaoks, kellel on raha taskus ning kes raatsivad kukrut kergendada. Asja muudab veelgi imelikuks ka see, et ta ei plaanigi luua 100% töökindlat filtrit ning seega on tal võimalus sahkerdada reklaambännerite läbilaskmistega ning selle pealt veel tulu teenida.

Ma tahaksin uskuda, et ma eksin. Ma tahan uskuda, et Jaanus on tegelikult hea inimene ning ta loob väärt asja, mis teeb internetikasutajate elu meeldivamaks. Kuid tema kirjatükk paneb mind selles kahtlema.

Artikli autor Ildar Kamaev on tehnikablogi THETECHNORAT eestvedaja

Vaata seda artikklit Thetechnorat blogis siit

 

 

 

 

 

Kui leidsid kirjavea, palun anna meile sellest teada, märgistades kirjavea ja vajutades samal ajal alla klahvid Ctrl ja Enter.

Reklaam
Kliki siia kommenteerimiseks

Lahtimõtestaja

Kuidas telefonikaamera töötab?

Avaldatud:

Tänapäeva nutitelefonidel peetakse väga olulisteks kaameraid, sest tänu kiirele tehnoloogia arengule suudavad kaamerad konkureerida juba paljude kompaktkaameratega. Siinsamas artiklis teeme puust ja punaseks, kuidas töötavad telefonikaamerad, mis peitub nende sees, kas megapiksliarv on tõesti oluline jne.

Kaamera riistvara

Kaameratel – nii tavalistel kui telefonidel – on kaks põhiosa: sensor ja objektiiv/läätsed. Muidugi on kaamera küljes ka mitmed ühendused, ilma milleta oleks kaameratel päris võimatu töötada, kuid lihtsuse huvides nendest siin pikemalt ei räägi.

Sensor – see on kaameras kõige olulisem, ilma selleta pole võimalik pilte ega videoid üldse teha. Nutitelefonides on kasutusel enamasti CMOS sensorid, mis nagu kõik sensorid ja ekraanid, koosnevad pikslitest. Sõna “megapiksel” on tegelikult võrdne miljoni piksliga, nii et kui sensoril on 20 megapikslit, siis kokku on piksleid 20 miljonit. Suurem pikslite arv võib olla kasulik siis, kui on vaja fotosid hiljem suurendada, kuid kõige märgatavama erinevuse tagab sensor ise, selle suurus, selle ees olev optika ning tarkvara ja selle optimeeritus.

Lisaks kõikidele nendele megapikslitele on sensoril ka keerulised vooluringid, mis koosnevad transistoritest, fotodetektorist, võimendidtest ja teistestki komponentidest. Kui telefonis kaamerarakendus avada, siis nõuab see pilti, sensor pakub kogu vajaliku info ja nii me pilti näemegi.

Topelt ei kärise

Hetkel on aga trendikam panna telefoni tagaküljele ühe asemel kaks kaamerat. Seda teevad erinevad tootjad erinevat moodi, kuid eesmärk on ikka sama – pakkuda kasutajale midagi rohkemat. Näiteks telefonigigant Huawei, kes on juba mitu aastat pannud oma telefonide tagaküljele topeltkaameraid, teeb seda nii: üks kaamera on tavaline/värviline ning teine on monokroomne ehk värvipime. See tähendab kokkuvõtvalt seda, et tänu ainult mustvalgelt maailma nägevale kaamerale saab teha palju detailsemaid mustvalgeid pilte, mida näiteks Instagrami üles riputada.

Mis vahe on telefonikaameral ja näiteks kompaktkaameral?

Telefoni- ja n-ö päriskaamera erinevus peitub nii välises kui sisemises suuruses. Nutitelefonidel on sensori ees olevad läätsed väga väikesed ja kompaktsed, enamasti ei ulatu need ka korpusest välja. Seetõttu ei paku enamus telefonikaameratest ka optilist suumimist, sest läätsed ei saa lihtsalt telefoni sees oma kauguseid vahetada, et ilma detailikaota suumimist pakkuda. Samuti on telefonides olevad kaamerasensorid küllaltki väiksed, mistõttu ei ole piltide dünaamiline ulatus ega võime pimedas pilte teha väga head.

Kui leidsid kirjavea, palun anna meile sellest teada, märgistades kirjavea ja vajutades samal ajal alla klahvid Ctrl ja Enter.

Jätka lugemist

Lahtimõtestaja

USB ühenduste ajalugu

Avaldatud:

Kas teadsid, et esimene USB tähistab tänavu 21. sünnipäeva? Siin artiklis viskame pilgu peale kõigile enamlevinud mobiiliseadmetes kasutavatele USB ühendustele.

Mini USB kui mobiiliseadmete USB ühenduste ajaarvamise algus

mini usb ühendus

Andmed

  • Esitlemisaeg: Aprill 2000
  • Suurus: 7x3mm
  • Klemme: 4
  • Tüüp: USB 2.0 (maksimaalne kiirus 480 Mbit/s)
Üks esimestest USB ühendustest, mis võeti kasutusele erinevate mobiilsete seadmete tootjate poolt, on Mini USB. Mini USB ühendust esitleti aastal 2000 ning see jõudis pärast seda kiiresti erinevatesse telefonidesse, mini-arvutitesse, muusikamängijatesse, kaameratesse ja teistesse seadmetesse.

Micro USB – kõige levinum nutitelefonide ja tahvelarvutite ühendus tänaseni

micro usb

 

Andmed

  • Esitlemisaeg: Jaanuar 2007
  • Suurus: 6.85×1.8mm
  • Klemme: 5
  • Tüüp: USB 2.0 (maksimaalne kiirus 480 Mbit/s)
Micro USB ühendus on maailmas enim levinud ja kasutatuim USB ühendus mobiilsetele seadmetele. Micro USB kasuks räägib selle õhem disain, mis võimaldab seda kasutada oluliselt õhemates nutiseadmetes kui 7 aastat vanemat Mini USB-d. Lisaks on sellel kaks kinnitust, mis hoiavad kaablit seadmes päris turvaliselt kinni. Mini USB-l polnud paraku ühtegi kinnitust. 2007. aastal esitletud Micro USB on praeguseks võtnud peaaegu täielikult Mini USB üle – vaid mõned MP3-mängijad veel kasutavad seda. Praegu on aga Micro USB-d üle võtmas järgmine ja veel innovaatilisem ühendus – USB C.

USB C – uus generatsioon on kohal, juba täna

usb c

Andmed

  • Esitlemisaeg: August 2014
  • Suurus: 8.4×2.6mm
  • Klemme: 24
  • Tüüp: USB 3.1 (maksimaalne kiirus 10 Gbit/s)

Praegu ning paaril eelneval aastal on kõige populaarsem ühendus USB C. Kõigest kolm aastat tagasi ilmavalgust näinud USB C kõige suuremaks trumbiks on selle disain – nimelt on kaabel täielikult sümmeetriline, mistõttu saab seda seadmesse sisestada kahte pidi. Selle miinuseks on suurus – see on suuruselt sarnane Mini USB-ga, aga lisamugavuse eest tulebki ju ohverdusi teha. Lisaks mugavale sisestamisele kuulub see ühendus juba kiiremasse ja uuemasse USB 3.1 kategooriasse, mis võimaldab andmeid üle kanda kuni 10 Gbit/s, mis on uskumatult suur kiirus, kuid telefonides mõistagi selline kiirus saadaval pole. USB C ühendus on kasutusel praegu käputäies telefonides (Huawei on ainus tootja, kes on aktiivsemalt alustanud USB C ühendusega telefonide valmistamist, näiteks on see Huawei P9, P10 ja Honor 8 mudelitel), tahvelarvutites ning USB C on juba päris mitmetel sülearvutitelgi, sest see on tavalisest USB pesast oluliselt väiksem, mis on vajalik selleks, et toota veelgi õhemaid seadmeid.

Loodame, et USB C ühendust hakkavad kasutama üha enamad nutiseadmed, sest praegu pole see veel väga levinud.

Kui leidsid kirjavea, palun anna meile sellest teada, märgistades kirjavea ja vajutades samal ajal alla klahvid Ctrl ja Enter.

Jätka lugemist

Lahtimõtestaja

Kiirlaadimine. Mis asi see on ja kuidas see töötab?

Avaldatud:

Praegu on juba pea iga telefonitootja kõigil mudelitel kiirlaadimise võimekus ja vastavad laadijad. Mida tähendab kiirlaadimine, kuidas see töötab ja kuidas seda kasutada saab? Sellest siinsamas lähemalt.

Kuidas üldse toimib tavaline telefoni laadimine?

Kui telefon ühendada laadija külge ja laadija vooluvõrku, hakkab kindel energia hulk telefoni jõudma. Piltlikult öeldes otse telefoni akusse see muidugi ei jõua, sest vahel on ka targad andurid, mida kutsutakse regulaatoriteks. Nende ülesanne on mitte liiga palju ja liiga suurel võimsusel laadimist lubada, sest vastasel juhul võib aku põlema süttida või muunduda. Telefoni jõudva energia hulk on piiratud eelmainitud regulaatorite poolt, mis on ka põhjuseks, miks paljud telefonid ei toeta kiirlaadimist ka siis, kui see ühendada mõne väga suure amperaažiga laadija külge.

Telefonide laadijaid on erinevaid. Kiirlaadimisega ehk rohkem energiat vastu võtvad ja väljastavad laadijad on erinevatel tootjatel, mis ei ole kõik samasugused ja ei toimi kõikide seadmega maksimaalse kiirusega. Ei maksa ära unustada tavalisi laadijaid, mis toimivad loomulikult ka kiirlaadimise toega seadmetega, kuid siis lihtsalt aeglasemalt, kuna need ei edasta nii palju voolu, mis on vajalik kiirlaadimiseks. Samamoodi on ka kiirlaadijate ja ilma kiirlaadimise toeta telefonidega: laadime toimub küll ja midagi põlema ei lähe, lihtsalt ajapikku võib telefoni aku ja selle komponendid rohkem kuluda, nii et kõige mõistlikum oleks laadimiseks kasutada telefoniga kaasa tulnud laadijat.
Kiirlaadimine pole üks kindel laadija ega ühelegi tootjale kuuluv kaubamärk, vaid üldine nimetus akuseadme tavalisest kiiremaks laadimiseks. Kiirlaadijaid on lisaks nutitelefonidele ka mitmetele elektriautodele ja paljudele teistele seadmetele.

Heal kiirlaadijal mitu nime

Erinevatel tootjatel on erinevad kiirlaadimise nimed, aga üldiselt toimib kiirlaadimine ikka ühtmoodi. Kõige tuntum neist on ilmselt Quick Charge, mille loojaks on üks kuulus protsessoritootja Qualcomm. Mitmel telefonitootjal on tihti ka eraldi kiirlaadijad ja kiirlaadimise nimed. Üks kiirlaadimise enim massidesse viinud tootja on Huawei, kelle tehnoloogia kannab nime SuperCharge ehk eesti keeles SuperLaadimine.

Kui võrrelda kiirlaadimist tavalisega, siis kiirlaadimise puhul on telefoni osa veidi täiustatud, et telefon võtaks probleemideta vastu rohkem voolu korraga. Huawei kiirlaadimise puhul on tehtud küllaltki märkimisväärne innovatsioon – Qualcommi Quick Charge’i 9V/5A asemel kasutab Huawei kiirlaadimine ligi poole vähem ehk 4.5V/2A voolu, mis tähendab praktikas lihtsalt seda, et telefon on laadimise ajal märkimisväärselt jahedam kui mõni teise tootja telefon.

Kiirlaadimine on ka turvaline

Müüt on see, et kiirlaadimine on ohtlik ja kiirlaadimise tulemusena võib telefon koguni põlema süttida. Vastupidi – kiirlaadimine on väga turvaline. Näiteks Huawei kiirlaadimise puhul on telefonis kokku 5 n-ö turvaväravat (kokku 15 osa), millest igal väraval on kolm eraldi osa (temperatuuri, elektrivoolu ja pinge mõõdikud). See tagab selle, et kui ka midagi peaks laadimisel valesti minema, saab telefon sellest kohe aru ja lõpetab laadimise.

Lisaks on laadija enda sees kiip, mis tuvastab kaabli ja telefoni voolu vastuvõtmise võimsuse ning hakkab voolu andma vastavalt sellele, mis on kõige efektiivsem ja turvalisem.

Kiirlaadimine – kellele ja milleks?

Kiirlaadimine, nagu nimigi ütleb, võimaldab laadida telefoni oluliselt kiiremini kui tavapärane laadija ja laadimine. Näiteks Huawei Mate 9 puhul saab kõigest 20 minuti jooksul laadida telefoni nii täis, et see peab õhtuni muretult vastu. Kiirlaadimine on eriti kasulik just neil hetkedel, kui unustad telefoni laadima panna ja see on hommikuks tühi või väga aktiivse kasutuse tõttu on aku liiga vara tühjaks saanud. Kiirlaadimine aitab mõlemal juhul probleemi lahendada umbes poole kiiremini kui tavalise laadijaga.

Seega, kiirlaadimine on väga tänuväärne ja hea lahendus uuemate telefonide juures, see on lisaks kiirusele ka väga turvaline ning seda karta pole vaja.

Kui leidsid kirjavea, palun anna meile sellest teada, märgistades kirjavea ja vajutades samal ajal alla klahvid Ctrl ja Enter.

Jätka lugemist

Reklaam

Meie lemmikud

POPID POSTITUSED

Kirjavea teataja

Järgnev tekst saadetakse toimetusele ülevaatamiseks: