Connect with us

Arvamusampsud

Yuneeci E-GO elektrirula soovitame vaid vähestele

Avaldatud:

Tänaval liigeldes võib enda ümber märgata juba palju erinevaid autodest lihtsamaid elektriliikureid. Mitmed neist on väga uued ja neil puudub õige nimetuski, aga teised on juba ammu tuntud tooted, mis on muudetud tänapäevasemaks mootori ja aku lisamisega.

Sinna gruppi kuuluvad elektrijalgrattad, elektritõukerattad ning elektrirulad. Kui Kulgureid on saadaval vaid maksimaalselt paar erinevat mudelid, mida erinevate brändinimede all müüakse, siis ruladega on asi rohkem erinev. Elektrirulade välimus, võimsus ja funktsionaalsus on igal tootja erinevad ning selles vallas on vähe teiste tootjate pealt maha kopeerimist. Elektrirulade suurimateks tootjateks on Boosted Board, ZBoard ja Yuneec, kelle rulaga käesolevas loos tutvust teemegi.

Yuneec ehk maailmakuulus droonitootja otsustas ka elektrirulade turule siseneda ja tõi paari aasta eest müügile elektrirula E-GO, mille suurimaks plussiks võrreldes teistega, on mitmeid sadu eurosid soodsam hind ning kättesaadavus. Nimelt Yuneeci mudelit saab Eestist osta Droon.ee veebipoest ning esinduskauplusest, aga Boosted Boardi, Zboardi ega teisi Eestis ei müüda. Yuneeci elektrirula on teistest lihtsam, milles peegeldub ka soodsam hind, mis on endiselt päris kopsakas.

Kuidas üldse elektrirula töötab? 

Tegelikult midagi ülemäära keerulist elektrirulades polegi. Tootja on võtnud lihtsalt longboard-tüüpi (tavalisest pikema ja pisut erineva) rula ning selle alla pannud päris piraka aku ja kahjuks ainult ühe taguratta külge mootori. Kui mootor oleks ka teise taguratta küljes, siis saaks ilmselt kiiremini ja veelgi paremini sõita, aga praegusest konfiguratsioonist piisab algajale rulatajale täielikult.

Rula all oleva suure aku peal on nupp, millest sõiduvahend käima käib. Seejärel tuleb järgmiseks sisselülitada pult.

Foto: Andri Koolme

Rula kõhualune. Pildil paistab toitenupp ja voolupesa.

Jah, rula juhtimine käib plastikust puldiga, millel on peal liugur, kaks lülitit ning sisselülitusnupp ja indikaatortuli, mis näitab vilkuvate tuledega nii rula kui ka puldi laetustaset. Rula juhtimine käib liuguriga. Kui seda lükata ettepoole, hakkab rula sõitma (edasi). Kiirus sõltub sellest, kui kaugele on liugurit lükatud ning ka režiimidest, mida saab puldi küljel muuda, sõltuvalt sellest, kas olete algaja või kogenum rulasõitja. Kui panna üks lüliti kilpkonna pildiga asendisse ja teine ECO režiimi, siis rula sõidab aeglasemalt ja kiirendus on aeglasem, mis on algajatele soovituslik. Kui liugurist lahti lasta, jääb rula järsult seisma. Pidurduskiirus sõltub eelmainitud režiimidest, aga soovitan mitte liugurist lahti lasta, kui on vaja pidurdada, vaid seda aeglaselt ise tagasi algusesse liigutada, et pidurdamine poleks liiga järsk ja poleks kukkumisohtu.

Foto: Andri Koolme

Vasakpoolse ratta küljes on lintmootor

Kuna rula liigub üherattaveoga ja kasutusel on n-ö lintmootor, mis toimib vaid edasi sõites, ei saa rulaga tagurdada ning pööramiseks külgedele tuleb ise end kallutada vastavale poole. Rula suunamine paremale ja vasakule käib vedrustuse abil. Kui pisut kallutada ühele poole, kaldub ka rula sinnapoole. Alguses on heaks harjutuseks lihtsalt ühe koha peal tasakaalu säilitamine, samal ajal kallutades enda paremale ja vasakule.

Sõitmine ise on nii ja naa. Alguses võtab sellega sõitmisega harjumine umbes pool tundi aega. Pärast on juba sõitmine muutunud pigem lihtsaks ja mõnusaks. Enne elektrirula proovimist soovitan soojalt tavalise rulaga sõitmist harjutada, kuna tegu ikkagi rulaga, millel on lihtsalt üks ektstra.

Tippkiirus on kuni 20 km/h, millest piisab täielikult. Tippkiiruse juures on sõita veel võimalik hästi, kiiremini sõites oleks pidurdamine aeglasem ja nii on linnatänavatel ohtlikum.

Foto: Andri Koolme

Yuneeci elektrirula külgvaates

Sõiduulatus on kuni 30 kilomeetrit. Tundub teoorias väga võimas, aga siin on üks “aga”. See on nimelt seotud sõnaga “kuni”. Praktikas sai sõita rulaga enam-vähem tasasel linnamaastikul järjest täpselt 18 kilomeetrit. Seegi on hea tulemus, kuid üle 20 kilomeetri sõita me sellega ei saanud. Siinkohal pole juttugi 30-st kilomeetrist, mida reklaamitakse.

Rula kaalub 6,3 kilogrammi. Näiteks treppidest üles minna ja bussis käes hoidmisega saab küll hakkama, kuid rohkem sellega ringi käi eriti ei jaksa ja taha.

Apple’i telefonide omanikel on rula juures väike eelis. Nimelt ainult iOSile on saadaval E-GO elektrirula juhtimiseks äpp, millega saab rula juhtida samamoodi nagu puldilt ning lisaks vaadata infot aku ja kiiruse kohta, mis on vahel huvitav, ent puldiga rula juhtimine on siiski praktilisem.

Ja nüüd probleem

Yuneeci elektrirula on meie nädalase testperioodi jooksul ennast peamiselt positiivselt tõestanud, kuigi lubatud sõiduulatust kätte ei saanud ja erinevate režiimide aktiveerimine polnud kõige lihtsam. Testimise lõpus peale rula laadimist enam ei ühendunud see puldiga ära. Laadija näitas, et aku on laetud ning ka puldi aku oli täis, aga ikkagi need üksteisega ei ühildunud. Rulal olev väike tuli vaid vilkus ja rula esitas erinevaid piikse. Hiljem ei hakanud laadija üldse tööle. See pole kahjuks teada, kas asi oli laadijas, mis lõpetas töötamise või juhtus rulaga midagi. Igatahes kui selline asi juhtub, saab rula saata garantiiremonti. See pole esimene Yuneeci E-GO elektrirula maailmas, millel selline probleem esines, aga õnneks enamike kasutajate rulad toimivad hästi ning võib lootma jääda, et konkreetne rula oli lihtsalt vigane. 

Foto: Andri Koolme

Elektrirula juhtpult

Kas osta või mitte?

Kokkuvõtvalt saab E-GO kohta öelda seda, et Yuneeci rula pole kindlasti loodud igaühele. Igaljuhul tuleb Yuneeci ja Droon.ee poodi kiita selle eest, et Yuneeci elektrirula Eestis saadaval on, kuna teiste tootjate mudelid siia riiki müügile tulnud pole. Tavainimestele, kes soovivad tänapäevast kaasaskantavat liikumisvahendit ning varasem rulasõidu kogemus puudub, soovitan pigem Kulgurit, mille saab kätte ligi 500 euroga. Sõiduulatus ja kiirus on veidi väiksemad, aga Kulguriga sõitma õppimine tavainimesel on palju lihtsam ning see on ka 200 euro võrra soodsam E-GO rulast. Yuneeci elektrirula saab soovitada peamiselt tõelsitele rulaentusiastidele, kellele ei paku tavaline rula enam piisavat sõiduelamust ja tahavad midagi uut proovida ja 700€ pole probleemiks rula eest letile laduda.

Tüüp

Longboard

Mõõtmed

960 x 275 x 129 mm

Kaal

6.3 kg

Aku maht

230W

Sõiduulatus ühe laadimisega

Kuni 30 kilomeetrit

Rattad

90 x 52 mm, 804C, Abec 9 laagrid

Tippkiirus

20 km/h

Laadimispinge

29,5V

Laadimisaeg

3 – 5 tundi

Osta saab: Droon.ee

Kui leidsid kirjavea, palun anna meile sellest teada, märgistades kirjavea ja vajutades samal ajal alla klahvid Ctrl ja Enter.

Reklaam
Kliki siia kommenteerimiseks

Arvamusampsud

Töölisklass kohtub kontoriga ehk Cat S41 arvustus

Avaldatud:

Fotod: tootja

Cat on teada-tuntud rasketehnikatootja üle maailma. Kuid juba mõnda aega on nad kanda kinnitanud ka nii-öelda samale sihtrühmale telefonide tootmises. Tulemused polnud alguses midagi erilist, kuid nuputelefonidena olid nende „klotsid“ siiski nii mõnelgi töömehel taskus. Kui mindi üle esimestele puuteekraanidele, jäi seadmete kiirus ja toimetulek siiski kannatlikuma kasutaja puhul normide piiresse. Silmasin Cat-i mudeleid, kui nad tulid välja oma S-seeria kahe esimese mudeliga, S30 ja S40-ga. Kuid siiski jätsid nende näitajad pisut külmaks…

Alles pärast pooleaastast pausi, kui teatati FLIR-termokaameraga Cat S60 müügiletulekust, hakkas huvi suurenema. Kui sain käed külge oli üllatus suur. Tegu oligi tõepoolest nii hea seadmega, nagu paberil paistis, lisaks veel hea materjalide valik ja välimus. Puhta viieline poiss.Cat on teada-tuntud rasketehnikatootja üle maailma. Kuid juba mõnda aega on nad kanda kinnitanud ka nii-öelda samale sihtrühmale telefonide tootmises. Tulemused polnud alguses midagi erilist, kuid nuputelefonidena olid nende „klotsid“ siiski nii mõnelgi töömehel taskus. Kui mindi üle esimestele puuteekraanidele, jäi seadmete kiirus ja toimetulek siiski kannatlikuma kasutaja puhul normide piiresse. Silmasin Cat-i mudeleid, kui nad tulid välja oma S-seeria kahe esimese mudeliga, S30 ja S40-ga. Kuid siiski jätsid nende näitajad pisut külmaks… Alles pärast pooleaastast pausi, kui teatati FLIR-termokaameraga Cat S60 müügiletulekust, hakkas huvi suurenema. Kui sain käed külge oli üllatus suur. Tegu oligi tõepoolest nii hea seadmega, nagu paberil paistis, lisaks veel hea materjalide valik ja välimus. Puhta viieline poiss.

Kuid 2017. aastal anti teada S-seeria teiste mudelite uuendusest, siis turundus oli tehtud väga hea S60 mudeliga ning ootused uute n-ö „1“-seeriate osas olid kõrged.

Asjad, mis äratasid S41 mudeli puhul tähelepanu:

  • Li-Ion 5000 mAh Aku
  • IP68 – vee- ja tolmukindel ja põrutuskindel-
  • Full-HD ja Corning Gorilla Glass 5 (kriimukindel klaas)
  • Andmete järgi oluliselt parem kaamera kui eelkäijal (8 vs 13 MP)
  • Väikematest asjadest: Dual-SIM võimalus, võimekas protsessor, Android 7.0

Mõeldud-tehtud ja kõlab hästi – tellitud!

Kui telefon käes, sai hakatud asja uurima. Esmamulje oli üllatav, et rugged-tüüpi asjandus polegi nii suur ja raske kui varasemalt arvasin. Siinkohal võiks täpsustuseks mainida, et olles varasemalt kasutanud kahte telefoni korraga, oli kaaluvõit märgatav. Minule just isiklikult valmistas meelehead Androidi opsüsteem. Olles varasemalt kasutanud töötelefoniks nupukat ja isiklikuks Nokia Lumia 930 Windows Phone’i, siis värskelt avanenud võimaluste maa tundus nagu Kevin üksinda kauges linnas isa krediitkaardiga.

“Värskelt avanenud võimaluste maa tundus nagu Kevin üksinda kauges linnas isa krediitkaardiga”

Võib-olla üleüldine välimus tundub natuke igavavõitu, olles võrrelnud teda Cat S60 mudeliga. Aga arvestame ka hinnavahega: kallim peabki parem olema, ja soodsam ikka millegi arvelt. Seega esmakogemuse eest 4,5 tärni.

Jätkates telefoni omadustest ja nende lubaduste vettpidavusest, siis suurim ootus oli siiski aku ees. „No kui ränk see saab siis olla?“ – faktid: igapäevaselt on sees kaks SIM-kaarti, mobiilne andmeside, heledus ca 50 %, e-post, Skype, Viber, Messenger ning vahepeal lisanduvad muusika, sotsiaalmeediat ning kaamera kasutamine. See kõik annab mulle reaalse akuaja 3-4 päeva.

Kui vaatame tema kasutusmugavust ning omadusi nii tarkvaralise kui füüsilise koha pealt, võiks kiirelt välja tuua mitu head aspekti: väga vali ja hea kuuldavus ning head mikrofonid teevad suhtluse ka lärmakas kekskonnas väga mugavaks; eraldi tähelepanu on Cati puhul küljepealsel kollasel nupul, millest saab kiirelt taskulambi käivitada või midagi muud sinna alla programmeerida. Asjad, millest siiski puudust tunnen, oleksid helendavad navigatsiooninupud ekraani all, sest see vajab vastasel korral harjumist. Kõige rohkem kurvastab aga tõsiasi, et kaamera ei suutnud minu ootusi päriselt täita. Tõsi, olen märganud, et valguse käes on pildid päris head, kuid kui tegu on kesisema valgusega, on head pilti raske saada. Aga valgem aeg ootab ees, eks näeb, kuidas see suvepiltidega hakkama saab. Süsteemisiseselt saeb natuke mu närve tema Dual-SIM-juhtimissüsteem, kus iga kord pean valima millise SIM-kaardi pealt helistan ja ei saa mällu jätta numbreid, kus telefon vaikimisi juba teaks, mis kaarti tahan kõneks kasutada. Lisaks on talvisel ajal rääkides juhtunud mõned korrad, kus kõrva vastas hoides lülitatakse ekslikult sisse valjuhääldi või aktiveerub mikrofoni lukk. Kuid see on ka kõik.

“Kui tegu on kesisema valgusega, on head pilti raske saada…”

Täitsa tarbetuks funktsiooniks jääb minu silmis Power Share mille kaudu saad justkui teisi seadmeid elustada ehk oma telefoni akupangaks muuta teistele telefonidele või seadmetele. Kuna tegelikult leiad alati mingi muu USB-pesa või laadija, kuhu oma tühi seade sisse pista. Seda enam on see tüütu, kuna peaksid pisikest telefoniga kaasa tulevat Micro USB-USB  juhet kaasas kandma, kuhu teised seadmed omakorda ühendada tuleks.

Kokkuvõtteks

Sattusin äsja ühel objektil suhtlema erinevate valdkondade töömeestega ja kui jutt läks töötelefonide peale, vupsasid kiiresti 3 mehe taskust välja just S60 mudelid ning seda just oma termokaamera tõttu. Elektrik saab vaadata, kus mingid ahelda on kuumad, torumees näeb, kus soe vesi liigub või kus lekib, ehitaja näeb külmad kohad konstruktsioonis jne. Seega arvan, et oma ala spetsialist ei koonerda tööriistu ja ka telefoni valides ja vähemate omadustega soodsam telefon ei pruugi olla just selle Cat-tüüpi-telefonikasutaja esimene valik. Mida siis järeldada: kas osta S41?  Võiks öelda, et tegu on ikkagi päris õnnestunud tootega ja kes müttab väljas, ehitab, spordib, ujub või saunatab, sellele on ta ikka üks asendamatu kaaslane küll. Eriti kui on teemaks Dual-SIM ning ei viitsi akut pidevalt laadida.Kes aga sooviks veel enamat, see võib võrrelda antud mudelit S60-ga ja vajadusel oodaku selle mudeliuuendust.

PLUSSID: Kõva, heas hinnas, kõva kuuldavusega (nagu välitöödel vaja) ja hea akuga

MIINUSED: Minu jaoks suhteliselt tarbetu teistele „täkku“ andmise funktsioon, nõrgapoolne kaamera.

Kui leidsid kirjavea, palun anna meile sellest teada, märgistades kirjavea ja vajutades samal ajal alla klahvid Ctrl ja Enter.

Jätka lugemist

Arvamusampsud

X1 Yoga 2 ehk Lenovo äriklassi lipulaeva hübriidversioonist on väljas uus mudel

Avaldatud:

Fotod: Kuvar

Eelmisel aastal tutvustati avalikkusele Lenovo Thinkpad X1 sarja disaini ja sisu ning Lenovo Yoga sarja funktsionaalsusega äriklassi sülearvutit Lenovo Thinkpad X1 Yoga. Sel aastal on ilmavalgust näinud samanimeline teise generatsiooni versioon. Aasta tagasi võtsin vaatluse alla esimese generatsiooni mudeli, aga kas teise generatsiooni mudel on ka parem?

Baasmudeli näitajad

Protsessor Intel® Core™ i5-7200U
Mälu 8GB DDR3 1866MHz / 256GB SSD
Ekraan 14.0″ WQHD (2560×1440) IPS
Ühendused 3x USB 3.0, 2x USB 3.1 C, LAN, HDMI, microSD, sõrmejälgelugeja, veebikaamera
Operatsioonisüsteem Windows 10 Pro 64bit
Aku 4-elemendiga, 56Wh
Garantii 3 aastat
Hind 1799€ (Eesti soodsaim)

Minu testitud mudeli konfiguratsioon oli kübeke võimsam:

  • 14” OLED 2560x1440p IPS puuteekraan
  • 512GB SSD
  • Kõik muu sama

Disain, korpus, välimus, füüsiline pool

Sülearvutil on olemas peamised Lenovo Thinkpad’i tunnused – matt, musta värvi korpus (olemas ka hõbedase korpusega) ning üksikud punased detailid. Sülearvuti on õhuke ja kerge, valmistatud tugevast süsinikkiu ja plastiku segust ning metallist hingedega – kaaludes vaid 1,36 kg, mis on ideaalne pidevalt sülearvutit vajavale aktiivsele inimesele.

Arvuti puutetundlikku ekraani on võimalik 360 kraadi pöörata, et seda põhimõtteliselt 14” tahvelarvutina kasutada. Lenovo on oma X1 Yoga arvutitesse lisanud ka erilise funktsiooni, kus ekraani 360-kraadisel pööramisel liiguvad klaviatuuri klahvid sujuvalt korpuse sisse – tulemuseks sirge aluspind, kus klaviatuur ei sega arvuti kasutamist tahvelarvutina. Nüüd on juurde poogitud ka klahvide liikumine korpusse arvuti sulgemiseks, mis hoiab ekraani paremini. Osalt on see positiivne – eelmise generatsiooni puhul välja toodud probleemi ekraani ära vajumisega ekraani ääre peale toetudes enam ei esine ning ekraan püsib väga stabiilselt valitud asendis. Negatiivne on aga see, et näiteks esimesel korral arvuti ekraani tahvelarvuti asendisse pöörates kartsin tõsimeeli, et ekraan tuleb korpuse küljest ära (NB! Selline funktsionaalsus antud sülearvutil puudub). Kõikidel Thinkpad’idel on teadatuntud funktsioon keerata arvuti ekraan korpusega 180-kraadise nurga alla – nii ka sellel X1 Yoga’l. Umbes 200 kraadist edasi pöörates tuleb aga justkui takistus ette ning edasine keeramine on väga vaevaline, kuulda on ka kerget naksatust. Arvasin, et ehk alguses on see tavaline, kuid paarinädalase kasutuse jooksul olukord paremaks ei läinud ning siiani on pööramine kergelt vaevaline.

Kui hingesid lähemalt mitte vaadata, on väliselt raske öelda, et tegu pole klassikalise ThinkPadiga.

Sülearvuti klaviatuur on stabiilne, mugava suurusega ning madala/heleda/automaatse taustvalgustusega. Minu testmasinal oli USA asetusega klaviatuur, mis tegi kirjutamise kohati keeruliseks, kuna näiteks klahv < > puudub ning ‘ on harjumatus kohas. Muidugi on klaviatuuri võimalik vahetada, kuid ilmselt ei sega asetus enamjaolt inglise keeles kirjutavat kasutajat, programmeerijale võib aga peavalu tekitada. Touchpad on piisava suurusega ning vajutamisel peaaegu helitu, Touchpadi kohal on lisaks Lenovole iseloomulikud hiireklahvid. Touchpadist paremal asub ka sõrmejäljelugeja, millega on hea tagada oma andmetele lisaturvalisus, kuid reaalsuses ei töötanud see umbes 40% kordadest – miks, ei oska öelda.

Pettumust valmistas aga ala klaviatuuri all – see ei ole absoluutselt stabiilne. Käte toetamisel korpuse alumisele osale on tunda, kuidas korpus vajub, justkui poleks see korralikult kinnitatud või korpuse ülemise ja alumise poole vahel valitseks tühjus. Selline ebastabiilsus tuli üldiselt tugeva korpuse kõrval ebameeldiva üllatusena – jätab arvutist odava mulje.

Võib väita, et esimese generatsiooni X1 Yoga korpus oli õnnestunum. Miks aga maksta mitusada eurot uuema versiooni eest lisaks?

Üks (ja ainus) põhjus – sülearvuti ekraan. Kirjutasin eelmisel aastal, et X1 Yoga 2016 ekraan on imeline. X1 Yoga 2017 ekraan on aga erakordne, eriti kui selleks on minu testitud mudelil olnud 2560×1440 OLED ekraan (laialdasemalt on levinud tava-QHD ekraaniga mudelid). Kõik värvid on eredad nii kõrgel kui madalal heledusel. Sellegipoolest on kõrgeimal heledusel arvuti kasutamine väga energiakulukas ning samuti silmadele harjumatu, kuid teatud hetkedel tuleb tõesti kasuks. Puutetundliku ekraani kasutamine on tunduvalt meeldivam, kui 2016. aasta versiooni puhul – seekord on tõesti olemas 10-puudutuse tundlikkus, kiire reaktsioon puudutusele ning kvaliteetse tahvelarvuti ekraani tunne. Kuna tegemist on (OLED) puuteekraaniga, siis on ekraan läikiv, mitte matt, mistõttu on sülearvuti ekraani väga edukalt võimalik kasutada peeglina – kelle jaoks positiivne, kelle jaoks mitte. Arvutiga on taaskord kaasas Thinkpad Pen Pro 3, millega on väga mugav arvutis märkmeid teha või kasvõi lihtsalt joonistada.

Ühendused

2017. aasta X1 Yoga puhul on Lenovo laadimispesa asendatud kahekordse Thuderbolt 3/USB-C pesaga. See tähendab, et selle Lenovo laadijaga on võimalik laadida väga paljusid erinevaid seadmeid, nende hulgas nii arvuteid kui ka telefone USB-C laadimispesaga. Lisaks on sülearvutil kahel küljel kokku 3 USB 3.0 pesa ning HDMI, mini-Ethernet pesad, tagumisel äärel on SD-kaardi ja SIM-kaardi pesa. Isiklikult eelistaksin, kui sülearvutil oleks ka sisseehitatud ID-kaardi lugeja, kuid välise ID-kaardi lugeja olemasolul saab iga eestlane hakkama, lisaks on hetkel juba Mobiil-ID laialt levinud. SIM-kaardiga internetiühenduse stabiilsust ma testida ei jõudnud, küll aga kasutasin pidevalt Wi-Fi-ühendust. Testides samaaegselt kahte ThinkPad’i, oli veebilehekülgede laadimine X1 Yoga puhul aeglasem, tihti tekkis probleeme Wi-Fi-ühenduse loomise ja hoidmisega. Arvuti all asuvad kõlarid ei tootnud küll eriti rikkalikku ja sügavat heli, sellegipoolest oli helikvaliteet üpris hea.

Nüüd ulatuvad klahvid korpusest välja (enne oli klaviatuuri jaoks korpuses lihtsalt tühimik), nupud vajuvad sisse arvutit sulgedes või tahvli asendisse pannes.

Arvuti kasutamine

X1 Yoga töötas tavakasutusel ideaalselt, lisaks veebisirvimisele ning dokumentide haldamisele sai testitud mudelil olnud 7. generatsiooni i5 protsessor hästi hakkama ka näiteks Minecraft’i ja kergemate simulatsioonide mängimisega. 2016. aasta mudeli puhul oli probleemiks ventilaatori valjudus, mida esineb veidi ka sellel mudelil, kuid üldiselt on ventilaator vaiksem. Tootja lubab X1 Yoga’le kuni 13-tunnist akukestvust, minu testitud mudelil jäi akukestvus intensiivse kasutuse puhul 6-7 tunni kanti.

Kokkuvõte

Peab tunnistama, et kõigis teistes aspektides peale ekraani oli X1 Yoga 1. generatsioon parem kui hetkel testitud 2. generatsioon. Kui esimene Yoga juba olemas on, siis uuendada kindlasti ei tasu. X1 Yoga 2 on saadaval nii parema kui veidi kehvema konfiguratsiooniga kui minu testitud mudel, kuid ka kõige odavama mudeli hind on üpris krõbe.

X1 Yoga 2 andis testimiseks Notebooks.ee. Mudelitega saab tutvuda siin. 

Kui leidsid kirjavea, palun anna meile sellest teada, märgistades kirjavea ja vajutades samal ajal alla klahvid Ctrl ja Enter.

Jätka lugemist

Arvamusampsud

Sony Xperia XZ Premium

Avaldatud:

XZ Premiumi peegel. Foto: Aaron Yoo (CC)

Mis sellest, et mullu sügisel poodidesse jõudnud ja meie poolt kiita saanud Sony Xperia XZ on ka praegu väga hea soodsama hinnaga telefon, ei saanud ju Sony ometigi jätta esitlemata uusi mudeleid – soodustelefoni XA1, XZs ja kõige vingemat XZ Premiumi, mis on testimiseks meie kätte testimiseks ununenud ligi kolmeks kuuks.

See on üks suur müüt, et peegel ei sobi telefoni taha

Sony kõige võimsamate ja kulukamate telefonide olemust, et tervet tagakülge katab peegel, laidetakse palju, sest teoreetiliselt nii peegeldav ja läikiv pind ei saa ju kaua ilusana püsida. Saab küll! Sõrmejäljed on muidugi kerged tekkima, aga kriimud ei teki üldse kergelt (või nad tekivad, aga pole näha). Sõrmejälgede tekkimist tagaküljele on vältida päris raske, küll aga korra (või rohkem) päevas telefoni taguse lapiga puhastamine ei tohiks kelleltki tükki küljest võtta.

Rääkime aga hoopis peegli kasulikkusest. Esiteks – peegel on edev, eriti kuldsel versioonil.Teiseks – peegel on praktiline, näiteks kontrollimaks oma soengut ja vaatamaks, kas midagi on hamba vahel. Kui välja jätta tüütu telefoni puhastamine, mis tuleb XZ Premiumi soetamisega automaatselt päevaplaani hulka lisada, on peegel üllatavalt vasupidav ja praktiline.

Kaamera on nii ja naa

XZ Premiumi kaamera on Sony sõnul küll parim, mis iial tehtud, kuid pärast pikka kasutamist saab öelda, et kaamera on tänapäeval pigem keskpärane. Tore on näha, et nüüd on pildistamise kiirus oluliselt parem kui varem (enne pidi ootama lausa mitu sekundit, et pilt saaks tehtud ja salvestatud). Alles on jäetud ka füüsiline päästikunupp, mis on väga tore
nähtus.

XZ Premiumi kaamerarakendus. Foto: Aaron Yoo (CC)

Kahjuks aga see, mis on pildistamise juures kõige olulisem – pildikvaliteet – on kehv. Telefon on tavaliselt pildistamisvahend, mis on alati taskust võtta, et saaks kiired momendid jäädvustatud, kuid XZ Premiumiga pole seda kõige parem teha, kuna automaatrežiimis tehtud pildid (olgem ausad – see on režiim, mida kõige rohkem kasutatakse) pole nii hea
kvaliteediga, et neid uhkusega sotsiaalmeedias või mujal jagada. Ehkki värvid on paigas ka hämaramas (mis oli varem üheks puudusteks), ei suuda kaamera tihti fokusseerida õiget punkti. Tundub, et peale pildistamist üritab telefon automaatselt piltide teravust digitaalselt tõsta, et varjata halba pildikvaliteeti, kuid tulemus pole kiita. Kahju on ka sellest, et nagu Sony telefonidel ka varasemalt, pole võimalik automaatrežiimis HDRi kasutada, nii et vastu valgust pildistamise ilma ise parameetreid seadistamata võib põhimõtteliselt ära unustada. Kaamera on kasutatav, aga palju sellest loota ei tasu.

Varasem kehv kaamera pole eriti paremaks läinud, küll aga on juurde lisatud võimalus teha aegluubis videot koguni 960 kaadrit sekundis! Vau-efekt tekib muidugi seda arvu nähes, kuid praktikas kaob too efekt ja vaimustus kiiresti, sest reaalselt aegluubis videot saab salvestada nii umbes ühe sekundi. Justnimelt, ühe sekundi. Kui video salvestama panna, salvestatakse seda tavakiirusega. Kuid selle sekundi aegluupvideo tarvis tuleb uuesti salvestusnuppu vajutada ja saabki kätte umbes 1 sekundi jagu videot, mis aeglustatakse automaatselt. Tõsi, hiljem see enam üks sekund pole, sest seda on päris kõvasti aeglustatud, kuid pelgalt ühe korraga on raske kiiresti liikuvat objekti või elusolendit peale saada. Isiklikult meeldiks rohkem, kui saaks salvestada aegluubis videot kauem (nagu iPhone’iga, millel taolist piirangut pole – kõik salvestav video ongi juba 240 k/s vaikimisi, hiljem saab valida aeglustatava koha) ja sealjuures ei peaks kaadrisagedus olema nii hea. Usun, et vahepealne variant oleks ka teostatav ja see oleks kasutajasõbralikum.

Võimsust jagub, akut ka

Rääkides aga positiivsemast: aku on justkui põhjatu ja telefon pole kordagi aeglaseks muutnud. Aku kestab muretult terve päeva, mis on tänapäeval juba piisavalt hea. Pardal on Qualcommi uus ja võimas Snapdragon 835 protsessor, mis saab väga hästi hakkama mängude, äppide ja paljude Chrome’i akende samaaegse kuvamisega. Olulisem protsessorist ja selle mudelist on aga see, et kõik töötab väga sujuvalt ja hästi ning sealjuures püsib telefon jahedana. Ekraaniks on UHD resolutsiooniga (3840x2160p) paneel, mille kohta mõned aastad tagasi Z5 Premiumi juures inimesed lõpmatult “Vau!” ütlesid, pole enam nii eriline. Tõsi, Sony on vahepeal justkui tagasisidet kuulda võtnud ja telefoni kasutajaliidese lülitanud UHD peale, samuti saab nüüd YouTube’i äpis 4K resolutsiooniga üleslaetud videoid vaadata UHD resolutsiooniga, aga nii väikse ekraani peal pole see nii efektne ja menüüs olevad ikoonid on nagunii palju kordi suurendatud, et need oleks loetavad/nähtavad, nii et efekt läheb osalislt kaduma.

Kokkuvõte

XZ Premium. Foto: Aaron Yoo (CC)

Sony Xperia XZ Premium pole täielik ebaõnnestumine. Korpus, jõudlus, veekindlus, sõrmejäljelugeja ja mälukaardipesa olemasolu on väga head, kuid kaamera ja hind panevad mõtlema, kas poleks mitte sama raha eest parem Samsung Galaxy S8 või iPhone 7? On küll, sellepärast peaks XZ Premiumi hind paarisaja euro võrra langema, et seda osta
soovitada julgeks.

Kui leidsid kirjavea, palun anna meile sellest teada, märgistades kirjavea ja vajutades samal ajal alla klahvid Ctrl ja Enter.

Jätka lugemist

Reklaam

Meie lemmikud

POPID POSTITUSED

Kirjavea teataja

Järgnev tekst saadetakse toimetusele ülevaatamiseks: