Connect with us

Arvamusampsud

Yuneeci E-GO elektrirula soovitame vaid vähestele

Avaldatud:

Tänaval liigeldes võib enda ümber märgata juba palju erinevaid autodest lihtsamaid elektriliikureid. Mitmed neist on väga uued ja neil puudub õige nimetuski, aga teised on juba ammu tuntud tooted, mis on muudetud tänapäevasemaks mootori ja aku lisamisega.

Sinna gruppi kuuluvad elektrijalgrattad, elektritõukerattad ning elektrirulad. Kui Kulgureid on saadaval vaid maksimaalselt paar erinevat mudelid, mida erinevate brändinimede all müüakse, siis ruladega on asi rohkem erinev. Elektrirulade välimus, võimsus ja funktsionaalsus on igal tootja erinevad ning selles vallas on vähe teiste tootjate pealt maha kopeerimist. Elektrirulade suurimateks tootjateks on Boosted Board, ZBoard ja Yuneec, kelle rulaga käesolevas loos tutvust teemegi.

Yuneec ehk maailmakuulus droonitootja otsustas ka elektrirulade turule siseneda ja tõi paari aasta eest müügile elektrirula E-GO, mille suurimaks plussiks võrreldes teistega, on mitmeid sadu eurosid soodsam hind ning kättesaadavus. Nimelt Yuneeci mudelit saab Eestist osta Droon.ee veebipoest ning esinduskauplusest, aga Boosted Boardi, Zboardi ega teisi Eestis ei müüda. Yuneeci elektrirula on teistest lihtsam, milles peegeldub ka soodsam hind, mis on endiselt päris kopsakas.

Kuidas üldse elektrirula töötab? 

Tegelikult midagi ülemäära keerulist elektrirulades polegi. Tootja on võtnud lihtsalt longboard-tüüpi (tavalisest pikema ja pisut erineva) rula ning selle alla pannud päris piraka aku ja kahjuks ainult ühe taguratta külge mootori. Kui mootor oleks ka teise taguratta küljes, siis saaks ilmselt kiiremini ja veelgi paremini sõita, aga praegusest konfiguratsioonist piisab algajale rulatajale täielikult.

Rula all oleva suure aku peal on nupp, millest sõiduvahend käima käib. Seejärel tuleb järgmiseks sisselülitada pult.

Foto: Andri Koolme

Rula kõhualune. Pildil paistab toitenupp ja voolupesa.

Jah, rula juhtimine käib plastikust puldiga, millel on peal liugur, kaks lülitit ning sisselülitusnupp ja indikaatortuli, mis näitab vilkuvate tuledega nii rula kui ka puldi laetustaset. Rula juhtimine käib liuguriga. Kui seda lükata ettepoole, hakkab rula sõitma (edasi). Kiirus sõltub sellest, kui kaugele on liugurit lükatud ning ka režiimidest, mida saab puldi küljel muuda, sõltuvalt sellest, kas olete algaja või kogenum rulasõitja. Kui panna üks lüliti kilpkonna pildiga asendisse ja teine ECO režiimi, siis rula sõidab aeglasemalt ja kiirendus on aeglasem, mis on algajatele soovituslik. Kui liugurist lahti lasta, jääb rula järsult seisma. Pidurduskiirus sõltub eelmainitud režiimidest, aga soovitan mitte liugurist lahti lasta, kui on vaja pidurdada, vaid seda aeglaselt ise tagasi algusesse liigutada, et pidurdamine poleks liiga järsk ja poleks kukkumisohtu.

Foto: Andri Koolme

Vasakpoolse ratta küljes on lintmootor

Kuna rula liigub üherattaveoga ja kasutusel on n-ö lintmootor, mis toimib vaid edasi sõites, ei saa rulaga tagurdada ning pööramiseks külgedele tuleb ise end kallutada vastavale poole. Rula suunamine paremale ja vasakule käib vedrustuse abil. Kui pisut kallutada ühele poole, kaldub ka rula sinnapoole. Alguses on heaks harjutuseks lihtsalt ühe koha peal tasakaalu säilitamine, samal ajal kallutades enda paremale ja vasakule.

Sõitmine ise on nii ja naa. Alguses võtab sellega sõitmisega harjumine umbes pool tundi aega. Pärast on juba sõitmine muutunud pigem lihtsaks ja mõnusaks. Enne elektrirula proovimist soovitan soojalt tavalise rulaga sõitmist harjutada, kuna tegu ikkagi rulaga, millel on lihtsalt üks ektstra.

Tippkiirus on kuni 20 km/h, millest piisab täielikult. Tippkiiruse juures on sõita veel võimalik hästi, kiiremini sõites oleks pidurdamine aeglasem ja nii on linnatänavatel ohtlikum.

Foto: Andri Koolme

Yuneeci elektrirula külgvaates

Sõiduulatus on kuni 30 kilomeetrit. Tundub teoorias väga võimas, aga siin on üks “aga”. See on nimelt seotud sõnaga “kuni”. Praktikas sai sõita rulaga enam-vähem tasasel linnamaastikul järjest täpselt 18 kilomeetrit. Seegi on hea tulemus, kuid üle 20 kilomeetri sõita me sellega ei saanud. Siinkohal pole juttugi 30-st kilomeetrist, mida reklaamitakse.

Rula kaalub 6,3 kilogrammi. Näiteks treppidest üles minna ja bussis käes hoidmisega saab küll hakkama, kuid rohkem sellega ringi käi eriti ei jaksa ja taha.

Apple’i telefonide omanikel on rula juures väike eelis. Nimelt ainult iOSile on saadaval E-GO elektrirula juhtimiseks äpp, millega saab rula juhtida samamoodi nagu puldilt ning lisaks vaadata infot aku ja kiiruse kohta, mis on vahel huvitav, ent puldiga rula juhtimine on siiski praktilisem.

Ja nüüd probleem

Yuneeci elektrirula on meie nädalase testperioodi jooksul ennast peamiselt positiivselt tõestanud, kuigi lubatud sõiduulatust kätte ei saanud ja erinevate režiimide aktiveerimine polnud kõige lihtsam. Testimise lõpus peale rula laadimist enam ei ühendunud see puldiga ära. Laadija näitas, et aku on laetud ning ka puldi aku oli täis, aga ikkagi need üksteisega ei ühildunud. Rulal olev väike tuli vaid vilkus ja rula esitas erinevaid piikse. Hiljem ei hakanud laadija üldse tööle. See pole kahjuks teada, kas asi oli laadijas, mis lõpetas töötamise või juhtus rulaga midagi. Igatahes kui selline asi juhtub, saab rula saata garantiiremonti. See pole esimene Yuneeci E-GO elektrirula maailmas, millel selline probleem esines, aga õnneks enamike kasutajate rulad toimivad hästi ning võib lootma jääda, et konkreetne rula oli lihtsalt vigane. 

Foto: Andri Koolme

Elektrirula juhtpult

Kas osta või mitte?

Kokkuvõtvalt saab E-GO kohta öelda seda, et Yuneeci rula pole kindlasti loodud igaühele. Igaljuhul tuleb Yuneeci ja Droon.ee poodi kiita selle eest, et Yuneeci elektrirula Eestis saadaval on, kuna teiste tootjate mudelid siia riiki müügile tulnud pole. Tavainimestele, kes soovivad tänapäevast kaasaskantavat liikumisvahendit ning varasem rulasõidu kogemus puudub, soovitan pigem Kulgurit, mille saab kätte ligi 500 euroga. Sõiduulatus ja kiirus on veidi väiksemad, aga Kulguriga sõitma õppimine tavainimesel on palju lihtsam ning see on ka 200 euro võrra soodsam E-GO rulast. Yuneeci elektrirula saab soovitada peamiselt tõelsitele rulaentusiastidele, kellele ei paku tavaline rula enam piisavat sõiduelamust ja tahavad midagi uut proovida ja 700€ pole probleemiks rula eest letile laduda.

Tüüp

Longboard

Mõõtmed

960 x 275 x 129 mm

Kaal

6.3 kg

Aku maht

230W

Sõiduulatus ühe laadimisega

Kuni 30 kilomeetrit

Rattad

90 x 52 mm, 804C, Abec 9 laagrid

Tippkiirus

20 km/h

Laadimispinge

29,5V

Laadimisaeg

3 – 5 tundi

Osta saab: Droon.ee

Kui leidsid kirjavea, palun anna meile sellest teada, märgistades kirjavea ja vajutades samal ajal alla klahvid Ctrl ja Enter.

Reklaam
Kliki siia kommenteerimiseks

Arvamusampsud

Sony Xperia XZ Premium

Avaldatud:

XZ Premiumi peegel. Foto: Aaron Yoo (CC)

Mis sellest, et mullu sügisel poodidesse jõudnud ja meie poolt kiita saanud Sony Xperia XZ on ka praegu väga hea soodsama hinnaga telefon, ei saanud ju Sony ometigi jätta esitlemata uusi mudeleid – soodustelefoni XA1, XZs ja kõige vingemat XZ Premiumi, mis on testimiseks meie kätte testimiseks ununenud ligi kolmeks kuuks.

See on üks suur müüt, et peegel ei sobi telefoni taha

Sony kõige võimsamate ja kulukamate telefonide olemust, et tervet tagakülge katab peegel, laidetakse palju, sest teoreetiliselt nii peegeldav ja läikiv pind ei saa ju kaua ilusana püsida. Saab küll! Sõrmejäljed on muidugi kerged tekkima, aga kriimud ei teki üldse kergelt (või nad tekivad, aga pole näha). Sõrmejälgede tekkimist tagaküljele on vältida päris raske, küll aga korra (või rohkem) päevas telefoni taguse lapiga puhastamine ei tohiks kelleltki tükki küljest võtta.

Rääkime aga hoopis peegli kasulikkusest. Esiteks – peegel on edev, eriti kuldsel versioonil.Teiseks – peegel on praktiline, näiteks kontrollimaks oma soengut ja vaatamaks, kas midagi on hamba vahel. Kui välja jätta tüütu telefoni puhastamine, mis tuleb XZ Premiumi soetamisega automaatselt päevaplaani hulka lisada, on peegel üllatavalt vasupidav ja praktiline.

Kaamera on nii ja naa

XZ Premiumi kaamera on Sony sõnul küll parim, mis iial tehtud, kuid pärast pikka kasutamist saab öelda, et kaamera on tänapäeval pigem keskpärane. Tore on näha, et nüüd on pildistamise kiirus oluliselt parem kui varem (enne pidi ootama lausa mitu sekundit, et pilt saaks tehtud ja salvestatud). Alles on jäetud ka füüsiline päästikunupp, mis on väga tore
nähtus.

XZ Premiumi kaamerarakendus. Foto: Aaron Yoo (CC)

Kahjuks aga see, mis on pildistamise juures kõige olulisem – pildikvaliteet – on kehv. Telefon on tavaliselt pildistamisvahend, mis on alati taskust võtta, et saaks kiired momendid jäädvustatud, kuid XZ Premiumiga pole seda kõige parem teha, kuna automaatrežiimis tehtud pildid (olgem ausad – see on režiim, mida kõige rohkem kasutatakse) pole nii hea
kvaliteediga, et neid uhkusega sotsiaalmeedias või mujal jagada. Ehkki värvid on paigas ka hämaramas (mis oli varem üheks puudusteks), ei suuda kaamera tihti fokusseerida õiget punkti. Tundub, et peale pildistamist üritab telefon automaatselt piltide teravust digitaalselt tõsta, et varjata halba pildikvaliteeti, kuid tulemus pole kiita. Kahju on ka sellest, et nagu Sony telefonidel ka varasemalt, pole võimalik automaatrežiimis HDRi kasutada, nii et vastu valgust pildistamise ilma ise parameetreid seadistamata võib põhimõtteliselt ära unustada. Kaamera on kasutatav, aga palju sellest loota ei tasu.

Varasem kehv kaamera pole eriti paremaks läinud, küll aga on juurde lisatud võimalus teha aegluubis videot koguni 960 kaadrit sekundis! Vau-efekt tekib muidugi seda arvu nähes, kuid praktikas kaob too efekt ja vaimustus kiiresti, sest reaalselt aegluubis videot saab salvestada nii umbes ühe sekundi. Justnimelt, ühe sekundi. Kui video salvestama panna, salvestatakse seda tavakiirusega. Kuid selle sekundi aegluupvideo tarvis tuleb uuesti salvestusnuppu vajutada ja saabki kätte umbes 1 sekundi jagu videot, mis aeglustatakse automaatselt. Tõsi, hiljem see enam üks sekund pole, sest seda on päris kõvastu aeglustatud, kuid pelgalt ühe korraga on raske kiiresti liikuvat objekti või elusolendit peale saada. Isiklikult meeldiks rohkem, kui saaks salvestada aegluubis videot kauem (nagu iPhone’iga, millel taolist piirangut pole – kõik salvestav video ongi juba 240 k/s vaikimisi, hiljem saab valida aeglustatava koha) ja sealjuures ei peaks kaadrisagedus olema nii hea. Usun, et vahepealne variant oleks ka teostatav ja see oleks kasutajasõbralikum.

Võimsust jagub, akut ka

Rääkides aga positiivsemast: aku on justkui põhjatu ja telefon pole kordagi aeglaseks muutnud. Aku kestab muretult terve päeva, mis on tänapäeval juba piisavalt hea. Pardal on Qualcommi uus ja võimas Snapdragon 835 protsessor, mis saab väga hästi hakkama mängude, äppide ja paljude Chrome’i akende samaaegse kuvamisega. Olulisem protsessorist ja selle mudelist on aga see, et kõik töötab väga sujuvalt ja hästi ning sealjuures püsib telefon jahedana. Ekraaniks on UHD resolutsiooniga (3840x2160p) paneel, mille kohta mõned aastad tagasi Z5 Premiumi juures inimesed lõpmatult “Vau!” ütlesid, pole enam nii eriline. Tõsi, Sony on vahepeal justkui tagasisidet kuulda võtnud ja telefoni kasutajaliidese lülitanud UHD peale, samuti saab nüüd YouTube’i äpis 4K resolutsiooniga üleslaetud videoid vaadata UHD resolutsiooniga, aga nii väikse ekraani peal pole see nii efektne ja menüüs olevad ikoonid on nagunii palju kordi suurendatud, et need oleks loetavad/nähtavad, nii et efekt läheb osalislt kaduma.

Kokkuvõte

XZ Premium. Foto: Aaron Yoo (CC)

Sony Xperia XZ Premium pole täielik ebaõnnestumine. Korpus, jõudlus, veekindlus, sõrmejäljelugeja ja mälukaardipesa olemasolu on väga head, kuid kaamera ja hind panevad mõtlema, kas poleks mitte sama raha eest parem Samsung Galaxy S8 või iPhone 7? On küll, sellepärast peaks XZ Premiumi hind paarisaja euro võrra langema, et seda osta
soovitada julgeks.

Kui leidsid kirjavea, palun anna meile sellest teada, märgistades kirjavea ja vajutades samal ajal alla klahvid Ctrl ja Enter.

Jätka lugemist

Arvamusampsud

Huawei Fit – kena spordikell ühe puudusega

Avaldatud:

Huawei Fit on ütlemata kena välimusega spordikell/aktiivsusmonitor, millega saab trenni teha nii vee all kui ka vee peal. Kellal on sisseehitatud sammulugeja, Bluetooth ühendus ja pulsilugeja. Nagu paljudel teistelgi taolisel seadmetel, saab ka Huawei Fiti kellavälimust vastavalt soovile vahetada. Kas see on aga enda hinda väärt?

Mugavus

Kell on väga mugav ja seda saab vabalt ööpäev läbi käe peal kanda ilma, et see kätt ebameeldivalt soonima hakkaks. Ainuke miinus kella rihmal on see, et rihm on veidi liiga pehme ja seda on tihti üsna raske käe peale panna – rihma kinni saamiseks tuleb seda kuidagimoodi suruda, sest pehme materjal paindub väga palju ja ei mahu eriti hästi rihmahoidijatest läbi. Väga suur pluss Huawei Fit spordikellal on selle kergus, tänu millele ei pane tihti tähelegi, et käel midagi on.

Sammu- ja pulsilugeja

Testisime võrdluseks Huawei Fit’i ja Huawei P9 Lite’i sammulugejaid kindla ajavahemiku jooksul ja tulemused olid üllatavalt täpsed, sammude vahe oli kõigest 20 sammu. Kella sammulugejat saab rohkem uskuda, sest päeva lõppedes näeb kella pealt enam-vähem täpset sammude arvu, sest kell on olnud terve päeva käe peal, seevastu telefoni pealt näeb ainult nii palju samme, kui palju telefon käes või taskus olnud on. Samuti on kellale sisseehitatud pulsilugeja, mis mõõdab ja näitab pulssi päris kähku ja soovi korral saab pulssi näha ka “otsepildis”.

Spordi tegemiseks enam-vähem hea

Nagu eelnevalt öeldud, on Huawei Fit peaaegu hea valik spordi tegemiseks. “Peaaegu”, kuna puudub GPS- ühendus, mille puudumisest on päris kahju, sest nii rattaspordiga tegeledes kui joostes ei saa teepikkust ja kiirust näha ilma suure ja raske telefoni kaasa võtmata. Kellal suudab mõõta nelja erinevat spordiala: jooksmine, kõndimine, rattaga sõitmine ja ujumine.

Superkena disain

Huawei Fit’i disain on superkena ja sellise kellaga ringi käimist ei pea pelgama kuskil. Kella seadetest saab valida mitme erineva esikülje vahel, näiteks numbritega või seieritega.

Telefoniäpp

Spordikella juhtimiseks on loomulikult Huaweil ka vastav äpp. Äpi kaudu saab vaadata treeningu tulemusi, muuta kella seadeid jpm. Äpi suur pluss on see, et pärast trenni saab näha, mitu tundi kestab umbes taastusperiood, mitu punkti 5-st annab äpp treeningule ja näha pulsi arvu erinevatel aegadel. Kui kell on läbi telefoni GPS-ga ühendatud, näeb ka läbitud teekonda ning keskmist ja maksimaalset kiirust. Äpi kaudu saab määrata ka päevase sammude eesmärgi, mille läbides kell hakkab korraks värisema ja seejärel õnnitleb kandjat.

Aku

Huawei väidab, et aku vastupidavus on umbes 6 päeva, mis tavakasutuses enamjaolt nii ongi. Kui aga kella pidevalt telefoniga ühenduses hoida, siis on reaalne akukestvus umbes 3-4 päeva – ka seegi pole eriti halb tulemus.

Kokkuvõte

Huawei Fit’i kaks kõige suuremat plussi on selle kena välimus ja kasutamismugavus. Samuti väärib märkimist ka ülimalt täpne sammulugeja. Peamine miinus on kellal GPS-ühenduse puudumine, mis võiks veidi rohkem kui 100 eurot maksval spordikellal olla. Laadimissüsteem kasutab kella külge kinnitamiseks magneteid, mis on päris mõistlik. Üldiselt on kell väga hea nii igapäevaseks, -kui ka spordieesmärgil kasutuseks.

Kui leidsid kirjavea, palun anna meile sellest teada, märgistades kirjavea ja vajutades samal ajal alla klahvid Ctrl ja Enter.

Jätka lugemist

Acer

Acer Revo Build – stiilne ja põnev moodularvuti

Avaldatud:

Acer tuli mõni aeg tagasi välja ühe üsnagi huvitava ja teistsuguse arvutiga. Ei ole see ülivõimas mänguriarvuti ega uudne süler – tegu on hoopis modulaarse lauaarvutiga, Revo Buildiga.

Kõvaketta lisamiseks kulub sekund

Väga lahe ja innovatiivne lahendus kõvaketta, helikaardi ja teiste komponentide vahetamisel on magnetitega ühendamine. See tähendab, et iga asi on omal kihil. Näiteks kõvaketas on oma mooduli sees ja arvutile lisamiseks tuleb see lihtsalt kõige ülemise mooduli peale asetada, ning see ongi juba valmis kasutamiseks. Siit võib järeldada, et puhtalt magnetitega infot kettalt kätte ei saa. Selle jaoks on moodulite ääres mõned klemmid ja juhtmeid tarvis ei lähegi. Kuid väikene miinus magnetitega ühendamisel siiski on. Nimelt sama moodi ühendamisele saab ka mooduleid üksteisest kiirelt lahti ühendada, ehk siis kui kogemata arvutile pihta minna, võib mingi osa arvutilt lihtsalt ära tulla. Näiteks kui kõvaketas töötab ja see äkitselt ära võtta, võib see kõvaketast kahjustada või koguni muuta selle kasutuskõlbmatuks.

Arvutist üldiselt

Arvuti kaalub veidi alla kahe kilogrammi, mistõttu on seda lihtne kaasas kanda, eriti tänu välkkiirele lahtivõtmisele. Operatiivmälu on Acer RevoBuildil 4GB, millest tavakasutajale täiesti piisab ja mitme programmi üheaegne jooksutamine pole mingi probleem. Arvuti töötab Windows 10-ga, millele on eelnevalt installitud mitmeid programme, nagu näiteks Skype ja Candy Crush Saga. Tihtilugu teevad lauaarvutite ventilaatorid üsnagi tugevat ja vahel isegi veidi häirivat müra, kuid õnneks on see arvuti üsnagi vaikne. Suuremat ressurssi nõudvate toimingute puhul siiski ventilaatorite müra suureneb.

IMG_1392 (Large)

Võib ju tunduda, et magnetid ei ole väga tugevad ja arvutit ei tohi eriti üldse kallutada, sest moodulid võivad üksteise küljest lahti tulla, kuid vastupidiselt on magnetid piisavalt tugevad, et arvutit kallutades need ära ei tule. Acer RevoBuildil on õhukestest sülearvutitest tuntud Intel Core i5- 6200U protsessor, millega saab igapäevatoimingud hõlpsasti tehtud.

Toetab isegi juhtmevaba laadimist

Praegu on juba üsna paljudel nutitelefonidel juhtmevaba laadimise funktsioon, mis on hea, kui ei ole viitsimist alati laadijat telefoniga ühendada. Kõige ülemisel moodulil on juhtmevaba laadimise valmidus – aseta lihtsalt telefon arvuti peale ja laadimise “maagia” algabki.

Lihtsamaks tööks sobib arvuti hästi, mängude jooksutamiseks see ideaalne pole

Acer RevoBuild on hea töövahend, millega saab vabalt netis käia ja videoid ja/või fotosid töödelda. Testisime videotöötlusprogrammiga Sony Vegas Pro 14 videomonteerimist, ning tulemus oli korralik. Üheminutilist Full HD videot salvestas arvuti umbes neli minutit, mis pole küll ideaalne tulemus, aga arvestades arvuti 300-dollarilist hinda, on “okei”.

Nagu eelnevalt öeldud, on Acer RevoBuild ideaalne töö tegemiseks, väikseks foto- või videotöötluseks ja niisama netis surfamiseks. Vähem nõudlikumaid mänge saab sellega ilusti mängida, kuid kas see arvuti oleks hea valik ka mänguritele, kes tahavad mängida kõige võimsamaid ja uusimaid mänge? Testisime populaarset mängu nimega Counter-Strike: Global Offensive, mis pole eriti ressursinõudlik mäng. Kõigepealt proovisime seda mängida kõige madalamate seadetega ning mäng töötas laitmatult kaadrisagedusega umbes 45-50 kaadrit sekundis. Seejärel tõstsime graafikaseadeid veidi kõrgemale ning mängida sai siis veel üsnagi hästi ja kaadrisagedus langes keskmiselt 30 peale. Lõpuks panime seaded kõige kõrgema peale, ning algsest 50 k/s asemel oli alles vaid 18. Nii et mängimiseks pole see arvuti just väga hea, aga minimaalsetel graafikasätetel on vanemad mängud mängitavad heade kaadrisagedustega.

Kokkuvõte

IMG_1386 (Large)

Üks parimaid funktsioone sellel arvutil on kindlasti stereoheli, mis tähendab, et arvutil on mõlemal pool üks kõlar ning muusikat mängides tekitavad need mõnusa ruumilise-heli-effekti. Enamikel lauaarvutitel seda võimalust ei ole. RevoBuildi välimus on suurepärane, mistõttu see sobib töölauale ideaalselt ning on palju esinduslikum kui lihtsalt üks suur must kast. Viriseda võib muidugi selle kallal, et nõudlikumates toimingutes kippus võimsusest väheks jääma, kuid üldiselt on see oma hinda väärt: töö tegemiseks on see ideaalne ning seda arvutit iseloomustaks hästi lause:„Väikese korpuse sisse mahub palju.“

Kui leidsid kirjavea, palun anna meile sellest teada, märgistades kirjavea ja vajutades samal ajal alla klahvid Ctrl ja Enter.

Jätka lugemist

Reklaam

Meie lemmikud

POPID POSTITUSED

Kirjavea teataja

Järgnev tekst saadetakse toimetusele ülevaatamiseks: