Connect with us

Eesti

25 aastat tagasi sai Eestis hakata mobiilikõnesid tegema

Avaldatud:

1991. aasta kevadel avas Eesti-Soome-Rootsi ühisettevõte Eesti Mobiiltelefon (EMT) Eesti esimese mobiilsidevõrgu. Täna ehk veerand sajandit hiljem on mobiilitehnoloogia tormiline areng muutnud meie kõigi elu.

Enamik inimesi mäletab ilmselt väga hästi oma esimese mobiiltelefoni saamise lugu. Millised olid aga need arengud, mis panid 25 aasta eest aluse kohalikule mobiilirevolutsioonile? Teeme üheskoos kiire tagasivaate ajalukku.

Täpsemalt sai mobiiliajastu Eestis alguse 1991. aasta 1. juunil, mil EMT avas NMT 450 tehnoloogial põhineva mobiilivõrgu ning loetud eestimaalasel oli rahaliselt võimalik endale mobiiltelefon soetada. Telefonide hinnad oli sel ajal üle mõistuse kallid, makstes tänases vääringus ca 1500 eurot, samas kui keskmine kuupalk jäi 10 euro kanti. Helistamisega on põhimõtteliselt sama lugu – mõne minuti pikkune mobiilikõne võis võrduda keskmise kuupalga suurusega. Sellest tulenevalt oli mobiiliajastu algus üsna tagasihoidlik ning 1991. aasta lõpus kasutas EMT teenuseid 150 klienti. Sel ajal sai ettevõtte poolt tehtud ka üsna optimistlik prognoos kliendiarvu vaates – nimelt hinnati siis, et Eestis on turgu suurusjärgus 6500-le mobiilikasutajale. Nagu mitmete maailma muutnud tehnoloogiate puhul varemgi, alahinnati üheksakümnendate alguses tublisti ka mobiilivaldkonna potentsiaali.

Mobiilside valdkonna arengud olid siiski silmaga nähtavad.1993. aastal hakkas EMT arendama juba uue põlvkonna ehk GSM tehnoloogial põhinevat mobiilsidevõrku ning augustis avati Tallinnas esimesed GSM tugijaamad. GSM lepingu saamine polnud aga sugugi lihtne – näiteks oli siis kohustuslik pangagarantii või püsiv ettemaks summas 5000 krooni. 1995. aastaks omas ettevõte juba päris korralikku GSM võrku ning sama aasta lõpus sai kvaliteetset leviala nautida kõigis maakonnakeskustes ja tähtsamatel maanteedel. 1995. aasta juulis lisandus mobiilikõnedele veel üks nutikas lahendus – saatma sai hakata SMSi. Alguses kasutati selleks Soome võrgu (Sonera) SMS keskust.

1996. aastal liitus EMT-ga 100 000. klient.

emt_logo(1)

1999. aastal sai mobiiliga Eestis ostma hakata Coca Colat ning sellest kirjutas ka The Baltic Times: http://www.baltictimes.com/news/articles/1132/. Kahjuks sellel projektil siiski väga pikka iga polnud. Tegelikult oli sarnaseid teenusekatsetusi rohkem.

Aastal 2000. avati Eestis WAP teenus, mis võimaldas mobiili vahendusel lugeda internetist uudiseid, broneerida pileteid, vaadata ilmateadet jne. Teisisõnu oli tegu esimese argliku katsega mobiilikasutajatele internetiteenust pakkuda. Nagu ikka, oli algus väga tagasihoidlik ja tegu pigem väikese nišiteenusega. „Praegu on Eestis saadaval vaid üks mobiiltelefoni mudel, mis võimaldab WAP-teenuste kasutamist – Nokia 7110. See maksab umbes 7000 krooni. Kokku on neid telefone Eestis müüdud 200 ringis,“ kirjutas Äripäev jaanuaris 2000.

Aasta 2000 oli veel teisegi märgilise tähendusega – EMT tegi mobiilimaailmas revolutsiooni, mis kestab välismaailma jaoks siiani – autosid sai mobiili abil parkima panna. Samal aastal tehti algust ka mobiilse positsioneerimisega, kus 112 sai võimekuse leida eksinud hädasolijaid kiiremini.

2001. aastal läks mobiilne internet juba oluliselt kiiremaks – juulis avati Eestis GPRS andmeside kiirusega kuni 53 kbit/s. See võttis maha barjäärid netikasutuselt, sest enam ei tulnud maksta kõneminuti eest, mil lihtsalt infot lugesid ekraanilt.

Tänapäevaks nii tavaliseks saanud piltide tegemine ja saatmine teistele mobiiliomanikele sai tõeks aastal 2003,kui turule tuli MMS teenus (multimeedia sõnum). Esialgu oli ainult keeruline leida sõpru-tuttavaid, kellele MMSi saata.

2004. aasta suvel hakkasid internetikiirused mobiilis juba metsikult kasvama. Suvel avati esimene EDGE võrk, mis võimaldas kiirusi kuni 236 kbit/s.

2003. aasta oktoobris avas EMT uue põlvkonna 3G testvõrgu, mis tähendas, et telefonis sa ka liikuv pilt reaalsuseks. Järgmise aasta suvel vuhises mobiilne internet juba kiirusel 3,6 Mbit/s ning järgnevatel aastatel kolm korda kiiremini. 2005. aastal kattis 3G võrk juba tervet Eestit.

2007. aastal tutvustati Eestis maailmale uudset Mobiil-ID teenust. Välismaailmale on tegu jätkuvalt ulmelise teenusega, sest kuidas saab isikutunnistus olla mobiilis ja kuidas on võimalik, et mobiiliga saab anda nii allkirju, teha pangaülekandeid kui hääletada valimistel?

Järgnevatel aastatel liikusid mobiilse andmeside kiirused aina ülespoole. 2010. aastal avas EMT oma ülikiire 4G mobiilse interneti võrgu, kus kiirused ulatusid juba 100 Mbit/s. EMT 4G võrguga sai Eesti kaetud 2013. aastaks.

2014. aastal sai tänu kiirele 4G võrgule teleteenust ja muud meelelahutust nautima hakata ka metsas kännu otsas – EMT ja Elion tõid ühiselt klientide nutiseadmetesse minuTV teenuse, samal suvel jõudis Eesti turule muusikateenus Spotify.

2016. aastal jõudis Telia interneti- ja TV-teenus kõikjale sinna, kuhu kaabel ei ulatunud – turule jõudis 4G tehnoloogiale põhinev Koduinternet. Samuti jõudis turule Telia rändlusteenus, millega saab Baltimaade ja Skandinaavia riikides helistada, SMS-ida ja mobiilset internetti kasutada koduvõrgu hindadega.

Kui leidsid kirjavea, palun anna meile sellest teada, märgistades kirjavea ja vajutades samal ajal alla klahvid Ctrl ja Enter.

Reklaam
Kliki siia kommenteerimiseks

Eesti

Stigo – lahutamatu kaaslane suurlinnades

Avaldatud:

Juba mitmeid aastaid on Eestis toodetud üle maailma laineid löövaid tehnikaimesid, seekord siis elektri jõul liikuv pisimopeed Stigobike. Otsustasime ka omal käel uurida, mis sorti aparaat see õigupoolest on. Natuke rohkem kui aasta tagasi jõudis see ametlikult müügile ning on kättesaadav üle maailma edasimüüjate võrgustikust.
Tehnilise poole pealt on tegu kompaktse elektrirolleriga, mida on võimalik vaid mõne sekundi & liigutusega kokku pakkida, nii et see võtab enda alla kõigest 40x48cm suuruse põrandapinna. Tänu sellele on võimalik sõiduvahendit väga mugavalt mahutada ka kontorisse või pisemasse korterisse. Edasi veab Stigot koos sõitjaga 250W elektrimootor, mis tundub paberil küllaltki jõuetuna, kuid tegelikult saab suurepäraselt hakkama inimese sõidutamisega. Stigobike’i on võimalik soetada nii ühe kui ka kahe 36V akuga. Vastavalt sellele on siis ka sõiduulatus – ühe akuga umbes 15km ja kahe akuga 30km ning täislaadimiseks kulub ligikaudu 3,5 tundi. Vastavalt akude arvule sõltub ka masina kaal – kas 14.1kg või 15.3kg. Maksimaalne kiirus on seadusandluse tõttu piiratud 25km/h juurde, kus on Stigo liigitatud pigem jalgrataste kui mopeedide hulka, mis tähendab lihtsustatult seda, et kiivrit pole vaja kanda ning sõita tohib jalgrattaga sõitmiseks ettenähtud teedel. Ees kasutatakse V-pidureid ning taga mehaanilist ketaspidurit. Maksimaalne kandevõime on 100kg. Kuna tegemist on tänavalegaalse pisimopeediga siis on ta varustatud ka esitule, tagatule (k.a piduritule) ja signaaliga.

Sõitmine on imelihtne, kokkupanek aga nõuab veidi õppimist

Kui tee on sile, siis on Stigot hea enda järel vedada

Stigoga sõitmine on pigem sõitmine jalgratta kui kulguriga, mistõttu peaks pea igaüks sellega hakkama saama – kõik, kes saavad hakkama jalgrattaga sõiduga, saavad ka Stigoga. Pole vaja koguda julgust ega otsida pingsalt tasakaalu, vaid hüppa kohe sadulasse ning käivita masin nupust, viipa käivitamiseks kiipi ning asu teele! Traditsiooniliselt asuvad kõik juhtseadmed just nendel kohtadel, millega me harjunud oleme. Vasaku käe all tagapidur ning paremal käel esipidur, tempo lisamiseks on parema käe all rutska. Ohusituatsioonides on abiks signaal, mille leiab vasaku käepideme juurest. Kõik tundub lihtne ja loogiline. Ka tulede üle pole vaja pead vaevata – need lülituvad sisse automaatselt. Küll aga naisterahvastele ning lastele võib olla kokku panemine/lahti võtmine olla esialgu peavalu. Nimelt nõuab lukustushoovad üsna tugevat vajutust, millega nõrgem sugupool või lapsed ei pruugi hakkama saada.

Meie eesmärk oli panna Stigobike proovile just Eesti tingimustes – nii Tallinna kesklinnas, äärealadel kui ka suvituspiirkonnas ehk kohtades, kus reaalselt võiks Stigo ka kasutust leida. Tipptunni ja kesklinnas liigeldes on Stigobike arutult mõnus abimees. Mängleva kergusega on võimalik läbida kilomeetriseid vahemaid ja pikema vahemaa korral saab sekunditega kokku klappida ning liigelda edasi juba ühistranspordiga, võites seeläbi veel väärtuslikku aega. Ühistranspordis ei vaata keegi altkulmu, kuna kokku panduna ei võta Stigobike mitte rohkem kui ühe lisareisija ruumi (põrandapinnast 40cmx48cm) ja kellelegi see ette ei jää. Kokku klapituna liiguvad väikesed abirattad väljapoole ning sõiduk jääb neile stabiilselt seisma. Abirattad on selleks, et teda oleks võimalik enda järel vedada nagu ratastel kohvrit, kuid peab tõdema, et vedamiseks mugavat asendit leida on üsna võimatu. Ebatasasemal teel (näiteks vanalinnas) tekib tahtmine pigem tõsta, kuna nendel pisikestel ratastel järel vedades kipub kõvasti raputama ning juhtraua keskosast kinni võttes ja järel vedades müksab sind aeg ajalt käepide. Ringi sõites aga tuleb arvestada takistustega nagu madalamad äärekivid aukudega teed, milleni jõudes tuleb lihtsalt kiirust alandada. Tegemist on siiski võrdlemisi väikeste ratastega ning ilma vedrustuseta masinaga, mis pole mõeldud ebaühtlasel teel sõitmiseks. Küll aga väärib sõidumugavus muus osas kiitmist. Olgugi, et seade näeb ise välja kui täiskasvanutele alamõõdus, on sellega mõnus sõita. Sadul on üllatavalt mugav ning istumisasend ei ole väsitav. Küll aga pikema sõidu juures maanteel kippus sõidukiiruse reguleerimiseks mõeldud “rutska” natuke kätt väsitama. Ilmselt vajab see natuke harjumust, kuna Stigobike’il on parempoolsest käepidemest umbes poole ulatuses nn gaasihoob, tavapäraselt kasutatakse aga terves ulatuses olevat gaasihooba. Juhitavuse osas nõuab harjumist eelkõige ainult madalamal kiirusel (jalakäija kiirus või alla selle), kuna veojõu doseerimine ei ole väga täpne, vaid pigem “peal”-“maas”-stiilis. Küll aga suuremal kiirusel või isegi maksimaalkiirusel slaalomit sõites tundsin end kui kala vees – siinkohal ei ole kompaktratas jätnud jälgi kompromissidest. Ka pidurid on tasemel: kuna keharaskusest suur osa asetseb tagarattal, siis ei tundu ka esipidurite kasutamine ohtlikuna.

Kui Tallinnas sõites oli sõites peamine tegevus laveerimine äärekivide, aukude ja inimeste/autode vahel ning sellega tuli Stigo suurepäraselt toime, otsustasime proovida sõitmist ka maakohtades. Testasukohta – Võsule – oli Stigot mugav viia, kuna universaalkerega autode pagasiruumi mahub Stigo kenasti ära. Väiksemasse auto pagasiruumi see kahjuks ilma ühe istmerea madaldamiseta ei mahu. Sisimas lootsin, et Stigot on võimalik paigaldada auto pakiruumi risti, kuid see on siiski kokku pakituna liiga kõrge. Hiljem suuremasse universaalkerega autosse proovides samuti tõdesin, et võtab suure osa pakiruumist ära, kuna on kokku panduna liialt pikk ja mahub ära ainult diagonaalis asetades, kuid nii halvab see ära enamuse pakiruumist.

Kohale jõudnuna ootas ees aga ilus ilm ja palju uusi vallutamist vajavaid teid. Maksimaalne sõiduulatus 30 km sai proovile pandud ja seda ta täitis, isegi ületas pisut. Kui akud saavad tühjemaks, siis langeb pisut maksimaalkiirus (2-3 km/h) ning masin muutub õige pisut loiumaks, kuid ei midagi drastilist. Samuti sai ta hakkama ka poole kilomeetrise tõusuga, kiirus küll langes 8km/h, kuid see on pigem ekstreemsus. Tundus, et ka siin tunneb Stigo end koduselt ning isegi laadimiskohad olid isegi kergliiklusteele rajatud – pingid koos 220V pistikuga juhuks kui peaks vaja minema. Erinevalt Tallinnast ei pidanud pingsalt äärekive ja tänavaauke jälgima vaid sai tunda täit mõnu sõidust. Kogu olemist muutis stressivabaks ka see, et kõikjale minnes saab Stigo kaasa võtta või turvaliselt ära panna ilma, et peaks vaeva nägema.

Kokkuvõte: Stigo meeldib kõigile, aga kõigil pole nii palju raha

Kokkuvõtteks võib öelda, et eestlased on taaskord hakkama saanud sõltuvusttekitava tootega, mis oma omadustelt on antud segmendis esirinnas. Tahes tahtmata transpordi valdkonnas me näeme aina enam elektri jõul liikuvaid tooteid ja küsimus on vaid selles, et mis järgmiseks. Suurlinnadesse on kindlasti tegemist tänuväärt abimehega, kes viib sind sinna, kuhu soovid, ja aitab ka aega kokku hoida.

Positiivne:

Kasutuslihtsus

Kompaktsus

Disain

Sõiduulatus

Negatiivne:

Hind

 

Kui leidsid kirjavea, palun anna meile sellest teada, märgistades kirjavea ja vajutades samal ajal alla klahvid Ctrl ja Enter.

Jätka lugemist

Eesti

Siseministeeriumi sideteenuste suurhanke võitis Tele2

Avaldatud:

Tele2 võitis siseministeeriumi ühishoonesse koliva nelja ministeeriumi ja nende allasutuste sideteenuste ühishanke. Operaatori sideteenuseid hakkab kasutama 36 riigiasutust.

Tele2 sideteenuseid hakkavad kasutama Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Rahandusministeerium, Justiitsministeerium ja Sotsiaalministeerium.

Riigihanke tulemusena saab ettevõte ka ministeeriumite valitsemisala asutuste teenusepakkujaks, näiteks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse, Lennuameti, Sihtasutus KredExi, Maanteeameti, Tehnilise Järelvalve Ameti, Tarbijakaitseameti, Veeteede Ameti, Andmekaitse Inspektsiooni, Riigi Infosüsteemide Ameti, Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutuse, Registrite ja Infosüsteemise Keskuse, vanglate, prokuratuuride, kohtute jt.

Tele2 tegevjuhi Argo Virkebau sõnul on nelja ministeeriumi ja selle allasutuste sideteenuste ühishanke näol tegemist ühe suurima ja enim väljakutseid pakkuva sideteenuste projektiga Eestis.

„Kõigil ministeeriumitel on siiani olnud tehnilistelt väga erinevad lahendused ja kõigi nende lahenduste ühendamine on täna Eestis üks suurim tehniline proovikivi. Tegemist ei ole kindlasti lihtsate mobiilsidelahendustega, vaid lisaks kõnedele tuleb pakkuda telefoniside erilahendusi mitmesuguse tegevusvaldkonnaga asutusele, nagu Maanteeamet, Veeteede Amet, vanglad ja Riigi Infosüsteemide Amet,“ rääkis Virkebau.

Virkebau tõi välja, et Tele2 on telefoniside erilahendustega turul olnud juba viis aastat ning praeguseks on standard, et organisatsioonidele pakutakse vastavalt nende vajadustele kohandatud sideteenuseid. „Tele2 erilahendusi kasutab kogu energiasektor, näiteks Elering, Eesti Energia ja Elektrilevi ning finantssektorist pangad, nagu Swedbank ja SEB pank,“ selgitas tegevjuht.

„Meie eesmärk on asendada ministeeriumite aegunud tehnoloogilised lahendused tänapäevaste ja võimsamate pilvepõhiste lahenduste vastu, millega riigiasutused saavad märkimisväärselt hoida kokku sideteenuste kulusid,“ lisas Virkebau

Riigihankega võitis Tele2 võimaluse pakkuda superministeeriumile ja selle allasutustele mobiilside- ja lauatelefoniteenuseid viis aastat. Hanke korraldaja oli Registrite ja Infosüsteemise Keskus.

 

virtuaalserver

 

Kui leidsid kirjavea, palun anna meile sellest teada, märgistades kirjavea ja vajutades samal ajal alla klahvid Ctrl ja Enter.

Jätka lugemist

Eesti

Tele2 hoiatab: vargad jahivad praegu kalleid Samsungeid

Avaldatud:

Tele2 statistika näitab, et telefonivarguste arv suvel kahekordistub. Statistika kohaselt moodustasid esimesel poolaastal varastatud telefonidest 47 protsenti Samsungid ja mudelitest paistis eriti silma kallite, 800 eurot maksvate Samsung S7 Edge’ide kadumised.

Tele2 klienditeenindusdirektori Sirli Seliovi sõnul on pikanäpumehed professionaalid ja otsivad teadlikult kalleid mudeleid. „Samsungite kadumisele järgnevad statistika järgi iPhone 6 ja 6S telefonid, mis on samuti kallid. Nendele mudelitele on järelturul suur nõudlus ja vargal seega ka kerge edasi müüa,“ rääkis Seliov.

Seliovi sõnul näitab analüüs, et kõige rohkem läheb seadmeid kaduma avalikes kohtades, kus on palju rahvast – pargid, üritused, tänavad.

„Samuti tuleb väga ettevaatlik olla baarides ja klubides, kus valvsus on väiksem. Elementaarne on jälgida oma vara bussis ja mitte jätta seda pargitud autos nähtavale kohale,“ rääkis Seliov.

Tulemas on suured väliüritused, kus igal aastal läheb palju seadmeid kaduma. Kui keskmiselt tehakse meile kuus 70 varguse- või kadumisavaldust, siis suvel hüppab see arv 165ni. Et probleeme vältida, ärge hoidke telefone tagataskus või jätke muruplatsile. Samuti kasutage Android Device Manageri ja Find My iPhone’i tüüpi rakendusi, mis aitavad jalutama läinud seadme positsioneerida,“ ütles Seliov ja lisas, et kõige rohkem avaldusi tehakse laupäeval ja pühapäeval.

Tele2 klienditeenindusdirektori kinnitusel tuleb telefoni varguse korral kohe võtta ühendust oma mobiilioperaatori klienditeenindusega. „Seda on vaja, et SIM-kaart ja kõik teenused sulgeda ning nii lisakulu ära hoida,“ soovitas Seliov.

Seliovi sõnul peavad operaatorid varastatud telefonide mustasid nimekirjasid ja seadme päritolu on võimalik IMEI-koodi järgi koduleheküljelt kontrollida.

Veebimajutus

Kui leidsid kirjavea, palun anna meile sellest teada, märgistades kirjavea ja vajutades samal ajal alla klahvid Ctrl ja Enter.

Jätka lugemist

Reklaam

Meie lemmikud

POPID POSTITUSED

Kirjavea teataja

Järgnev tekst saadetakse toimetusele ülevaatamiseks: