Arvamusampsud

Olen see, mida tegelikult tahad!

0

Keerad hommikul süütevõtit ja mõtled endamisi, et võiks ju uuema-parema soetada, aga siiski – ei. Mootor ju töötab ja puhub pika peale isegi sooja ning peagi tunned ennast juba salongis üsna mugavalt – sõit sihtkohta võib alata. Teel olles püüab pilku säravas valguses uus auto esinduse kõrgel estakaadil. Jääd vaatama, unustad foorigi jälgida. Tuut-Tuut-TUUUUT. Oh jah, paneb mõtlema küll. Järgmisel hommikul kordub sama. Annad ihadele alla ja otsustad väikse põike teha. Veidi hiljem on proovisõiduks kõik valmis ja uued võtmed pihus. Nägu kisub muigele.

Just selliselt võib kirjeldada minu kogemust uue Huawei Mate 20 Pro’ga. Pole midagi salata – sõita on temaga edev ning kõik kellad ja viled üllatavad igal sammul positiivselt. Ilmselt on nüüdseks kuulnud juba paljud, mida kõike ta pakub: ekraani integreeritud sõrmejäljelugeja, neli Leica kaamerat, ülivõimas „tehisintellekti võimsusega” Kirini protsessor jne, jne.

Testsõidu algfaasis kohtad ainult häid nüansse. Uskumatuna tundub ka kaamera töö: pildid ongi nagu peegelkaameraga tehtud. Okei, muidugi usun, et siinkohal professionaalsed fotograafid vaid itsitaksid selle üle, kuid kutsuksin neid siiski üles asja proovima. Kui tavaliselt teen paar pilti nädalas, siis testperioodil küündis päevane pildikogus 50 ligi. Ja neid pilte on hiljem lausa lust selle üüratu ja hea 6,39 tolli (1440 x 3120) AMOLED ekraani peal vaadata. Olen uue tehnikaga justkui kokku puutunud, kuid niivõrd võimsat ja eredat ekraani ei ole siiani veel kohanud.

Vau-efekti tekitas ka aku: telefon peab täislaetuna kõiksugu trikke tehes kaks päeva. Kui laadija ühendad, näed silmanähtavalt, kuidas aku su silme all täitub. Teed kiire kohvi, väikse võileiva ja kodust väljudes on telefon juba täis laetud. Ei mingit öist laadimist – Päästeamet kiidaks selle heaks.

Kõned on selged, Bluetooth töötab muretult ja ei haki ka pika vahemaa tagant. Pärast kõike seda võtad telefoni kui disainielemendi kätte ja lihtsalt vaatad teda. Kompromissitult kvaliteetne viimistlus ja materjalivalik – no on ikka ilus küll.

Pärast esimest paaripäevast eufooriat tutvun lõpuks pakkumisega. Ratsionaalsuse hääl hakkab justkui üleskeeratav sõdur mu peas trummi taguma. Asja tuleb kas endale õigustada või hakata miinuseid otsima. Valin teise variandi.

Pärast pingsat analüüsi ja vaagimist selgitasin enda jaoks välja kaks põhilist murefaktorit:

  • Esimeseks on telefoni suurus, mis jätab üllatavalt käepärase esmamulje ja ei tundu isegi taskus kandes kohmakas. Kuid kui satud seda kasutama ühe käega, näiteks helistamisel ülemisest reast kontakte klõpsima, siis on tunne nagu balansseeriksid noateral kanamuna, sest need näpud lihtsalt ei ulatu sinna, no ei ulatu. Ja kui libistad telefoni käes allapoole, et see kuidagigi õnnestuks, on higimull kiirelt otsmikul.
  • Teiseks ei jäänud ma rahule telefoni libedusega. Käes hoides on ta tänu oma materjalile ikkagi niivõrd libe, et paratamatult haamerdab peas pilt mingist paralleeluniversumist, kus ta juba vastu kivipõrandat päris mitmeks kalliks killuks on kukkunud.

„Ahah! Aga miks sa ullike siis talle kaasi ümber ei osta ja turvakilet peale ei pane?” Aga vat ei pane! Ei pane.

Kas sa oma autole paigaldad vahtkummist nurgad, et saaksid rahulikult parklas poognaid võtta? Kas ülikonna katad vihmakeebiga, et see lõunasöögiks oleva seljankaga ometi üle ei saaks kallatud? Ei tee ju nii!

Ma ei kujuta neid nulle selle numbri taga ette, kui suur on see tootedisaini paigutatud summa, et luua just selline figuur, omanäolisus ja ilu. Ja nüüd peate kohaseks panna talle paks nahkkott ümber, pool oma rahakoti sisust ka lisaks, et siis iga helistamise peale kukkuvate kaartide ja mündiklirina saatel kõnedele vastata? See ei ole õige. Tunnistan, et see ei ole kivi ainult kasutajate kapsaaeda, vaid tootjad üldiselt peaksid siiski rohkem rõhku panema just sellele, et telefoni saaks kasutada n-ö alasti. Just selliselt, nagu insenerid ja disainerid selle loonud on.

Testperiood läbi, tagastad kurval näol oma väikse unistuse. Peas tehtud arvutused on võitu saanud: „Aitäh, mõtlen veel.”

Vantsid autosse, hääled sisse ja kodu poole. Avad sahtli, võtad vana telefoni kätte, lükkad SIMid sisse ja elu jätkub harjumuspärasel viisil.

Kuni saabub hommik ja seisad jälle sama foori taga. Tuut-Tuut.

Kui leidsid kirjavea, palun anna meile sellest teada, märgistades kirjavea ja vajutades samal ajal alla klahvid Ctrl ja Enter.

Töömees, kes lubab kõike!

Previous article

You may also like