Hiljuti sain uurimiseks ja puurimiseks näpud taha Sony hetke parimale saavutusele – Xperia XZ3-le. Algselt tekkis isegi väike elevus, kuna polnud Sonyt ammu trehvanud. Hetkeks jahutas seda lahtipakkimise moment, kuna karbist välja võttes on kõik tänapäeva telefonid ju äravahetamiseni sarnased. Lähemal uurimisel tekkis siiski kohe tuttav tunne.
Omanud aastaid tagasi Xperia mudelit, pakkusid paljud asjad sellelgi telefonil äratundmisrõõmu, sest kõik on tuttaval kohal – nupud näivad asetsevat õigesti, olles küll veidi liiga kiitsakad, aga ikkagi kenasti käsitsetavad. Kiire foto huvides on alles ka eraldi kaameranupp paremal allservas, millega võid tugevamal haaramisel saada vastutahtsi põnevaid pilte oma sussidest. Samas miks mitte väikest kronoloogiat oma jalavarjudest pidada?
Kui juba kaamera juures oleme, siis jäädvustatud saab kõik ja enam kui hästi: 13 MP kaamera eneseimetluseks ja tagumine 19 MP fotosilm ümbriseva maailma talletamiseks. Mida parem valgus, seda kenam tulemus, aga nuriseda ei saa ka hämaras tehtud piltide üle. Eraldi kiitust jagaksin videole: 4K HDR kõrglahutusega salvestused on tõepoolest väga reaalse liikumisdünaamikaga. Lisaaplaus veel salvestise helile: ei teki vana tummfilmi tunnet, kus pilt on ja heli pole. Hästi tehtud! Jäävad vaid kiidusõnad, millele lisab vürtsi 6″ QHD+ HDR OLED ekraan, kust oma elamusi ja hetki üha uuesti kuvada saad. Ja mis siin salata – neid võibki vaatama jääda! Sellest mullist äratab vaid aku tühjenemise hoiatus.
Aus vastus on, et ühe laadimisega saad toimetada ühe päeva. Jääb hästi meelde, on ju? Natuke nuriseks võib-olla laadimise kestvuse ning tootja loogika üle. Nimelt on Xperial n-ö iseõppiv akulaadimine, mis peaks aku eluiga pikendama. Teoorias tore idee, kuid pigem vajatakse särtsu nüüd ja kohe, seega selle energia oleks mina suunanud pigem tõhusama kiirlaadimise funktsiooni arendusele. Aga see on minu arvamus. Olen alati pooldanud projekte saksakeelse eesliitega „ Langzeit-“ ehk kauakestev, aga selliste asjade haruldus on mindki eemale triivinud lootusest, et telefon kestab 5 aastat ja peale.
Edasi! Kuna ma ise eriline sõrmejäljelugeja kasutaja ei ole, siis selle asukoht otseselt ei häirinud, aga igapäevasel kasutusel peaks ilmselt laskma lüli näpul vahelt ära võtta 🙂 . Asukoha tõttu kipub see sassi minema ka kaameraga. Ilmselt harjub ka sellega, aga näppudega saab selle telefoni juures teha muudki.
Dumbass-funktsioon – Sony toob välja, et SIM-kaardi pesa on avatav ilma nõelata, sõrmeküüne abil. Super. Aga kui oled sellise elupõlise reegli nagu „Ära näpi, ära käpi, ära topi“ eiraja, kellele meeldib oma küüned kõigele taha ajada, siis tuleb ka tagajärgedega arvestada. Nimelt kui seda pesa kasvõi 0,2 mm avada, saadab telefon SIM-kaardid kukele ja tuleb alustada PINide sisestamise vooru.
Nüüd aga tahaks siinkohal adresseerida oma tavalist kiunu teemal „liiga libe telefon“. Siiani olen arvanud, et olen näinud juba kõike, kuid nähtavasti on Sony materjaliosakonna insenerid suutnud luua ainese, mis mikroskoobi all paljastab end arvatavasti pidevalt liikuva sajajalgsena. Ja sellest materjalist tegid nad telefoni. Sest see lihtsalt sõidab ära käest, laualt, läpaka pealt, diivanilt ja isegi põrandalt. Ühesõnaga igalt poolt, kuhu telefoni asetad. Sellest sai mingil perioodil lausa spordiala. Igasugune pisemgi kallak, kuhu telefoni asetasid, päädis sellega, et natukese aja möödudes on telefon oma retkega jõudnud punktist A punkti B. Seega on minu silmis sellele telefonile ümbris enam kui kohustuslik.
Kuid mis siin nuriseda on? Käes on ju perfektne telefon. Ja seda igas mõttes!
See helistab, pildistab, filmib, omab kõiki väärt liideseid ja teeb kõike, mida tahad. Jäädvustab iga su toreda hetke, sündmuse või saavutuse ja taasesitab neid viisil, millelaadset pole sa varem kogeda saanud. Siis on ju ülimalt ülekohtune nuriseda asjade kallal, mis tegelikult erilist tähtsust ei oma. First World Problems.
Seega minu soovitus. Leia hea hinnaga pakkumine, osta õiged kaaned ja alusta täisväärtuslikku nutielu!