Avaldas 
Juhtus jälle nii, et Sony paiskas kevadel oma tooteliini uued kasvandikud avalikkuse ette. Täna vaatleme nendest kõige taskusõbralikumat varianti – seda nii ostuhinna kui ka sõna otseses mõttes taskusse mahtuvuse järgi – Xperia 10.
Esimesed reaktsioonid olid tõesti vaid positiivsed. Hea näide sellest, kui tähtis on esmamulje ja kuidas saab sellega ennast n-ö maha müüa. Komplimente tuli igast ilmakaarest ja seda just tänu elegantselt piklikule 21:9 kuvasuhtele.
„Päris stiilne!“ hõigati. „Näeb kallis välja,“ arvas teine. Eks pikliku kujuga petab ta nii mõnegi ära, venides pikkuses tipptelefonide mõõtu. Ühtlasi ei sädele külgedel ükski nupp ja sama hästi on ka nende kuju keresse sulandunud. Küljel on vaid soliidne sõrmejälg ja rohkemat polegi vaja. Ahjaa! – suur pluss on veel see, et seda telefoni saab ilma kestata kasutada – ta pole sedavõrd libe kui ta kallimad vennad. Seega pöidlad üles!
Testperiood on ausalt öeldes möödunud tõusude ja mõõnadega. Olen sunnitud nentima tõsiasja, et telefon mängib minu elus liiga suurt rolli ja kiirelt kahanev akupügal on ilmselt selle parimaks tõestuseks: tööd on vaja teha, pilte saata, suhelda, joonistada ja navigeerida.
Headeks omadusteks on ilus pilt ja hea ekraan. Ka kaamera on täiesti adekvaatne, kuigi näib, et mingites olukordades ei ole kõik värvid just ülemäära tõetruud. Iseenesest on lõbus, kui sportivat sõpra kaunistavad barbiroosad huuled 😀
Samuti kiidaksin baasasju, nagu kõikvõimalikud funktsioonid. Ilmselt oleme süveneval nutiajastul jõudnud punkti, kus kasutajad ei jaga enam niivõrd kiitust kui kriitikat. Eeldatakse, et kõik peab nagunii 100% ideaalselt toimima. Kui toimib, siis on okei, kui ei toimi, siis on kisa lahti! 😊
Tasub seega rõhutada, et Xperia saab absoluutselt kõigega hakkama, kuid eks pikapeale hakkab üht teist silma, mille siiski ka välja tooksin.
Sony! – kui mängib raadio, Spotify või spordiülekanne, siis ei ole vaja pilti tehes neid vaikima sundida ja tummaks jättagi, et saaks kuuldavale tuua vaid hetkelise katikuheli.
Näidisolukord: teed puhkepäeval oma toimetusi, kuulad üle Bluetoothi saadet ja kõik on justkui ilus. Otsustad aga fotosilmaga jäädvustada kassi uues joogaasendis magamise ja ongi kõik – vaikus eetris. Ja nii jääbki.
Võimalik, et järgmine murekoht on kasutajapõhine, aga olles seda nüüdseks juba kolmel Sony mudelil täheldanud, ei tasu sedagi enda teada jätta. Üllatus-üllatus! Jälle on teemaks vaikus eetris, kuid nüüd juba kõne ajal ja mitte minul, vaid kõne teisel osapoolel. Nimelt suudab kõne ajal telefon ikka ja jälle liigagi kergelt mikrofoni vaigistada ja see viib pikkade monoloogideni, mis paratamatult igapäeva osaks saades on kasutamist liialt mõjutama hakanud. Võib-olla peab tõesti peeglisse vaatama ja kirurgi külastama, aga Sonyt võiks sellest iseärasusest teavitada.
Ja viimaseks ei aita kunagi kaasa kahe telefoni testimine samal ajal. Sony oli täitsa hea selle hetkeni, kuni käte vahele saabus nõutud ja keelatud, fännitud ja bännitud Huawei aktuaalne P30.
Temast oli juttu eelmises loos. Kuid samas, võrreldes pea kahekordse hinnavahega seadmeid on Sony täiesti omal kohal ja heas valguses.
Finaaliks ütleksin, et väga tervitatav on näha, kuidas soodsamate seadmete tase on tõusnud ja tihe multitasking ka neile enam nii vastukarva pole. Xperia 10 saab justkui kõigega edukalt hakkama, kuid minu kasutusharjumuste juures on seda kõike talle ikkagi natuke liiga palju. Pigem veedaks ta oma elu moodsa vanaema käekotis kui rööpräheldes müügiinimese käes.
