Praegu on juba pea iga telefonitootja kõigil mudelitel kiirlaadimise võimekus ja vastavad laadijad. Mida tähendab kiirlaadimine, kuidas see töötab ja kuidas seda kasutada saab? Sellest siinsamas lähemalt.
Kuidas üldse toimib tavaline telefoni laadimine?
Kui telefon ühendada laadija külge ja laadija vooluvõrku, hakkab kindel energia hulk telefoni jõudma. Piltlikult öeldes otse telefoni akusse see muidugi ei jõua, sest vahel on ka targad andurid, mida kutsutakse regulaatoriteks. Nende ülesanne on mitte liiga palju ja liiga suurel võimsusel laadimist lubada, sest vastasel juhul võib aku põlema süttida või muunduda. Telefoni jõudva energia hulk on piiratud eelmainitud regulaatorite poolt, mis on ka põhjuseks, miks paljud telefonid ei toeta kiirlaadimist ka siis, kui see ühendada mõne väga suure amperaažiga laadija külge.
Telefonide laadijaid on erinevaid. Kiirlaadimisega ehk rohkem energiat vastu võtvad ja väljastavad laadijad on erinevatel tootjatel, mis ei ole kõik samasugused ja ei toimi kõikide seadmega maksimaalse kiirusega. Ei maksa ära unustada tavalisi laadijaid, mis toimivad loomulikult ka kiirlaadimise toega seadmetega, kuid siis lihtsalt aeglasemalt, kuna need ei edasta nii palju voolu, mis on vajalik kiirlaadimiseks. Samamoodi on ka kiirlaadijate ja ilma kiirlaadimise toeta telefonidega: laadime toimub küll ja midagi põlema ei lähe, lihtsalt ajapikku võib telefoni aku ja selle komponendid rohkem kuluda, nii et kõige mõistlikum oleks laadimiseks kasutada telefoniga kaasa tulnud laadijat.
Kiirlaadimine pole üks kindel laadija ega ühelegi tootjale kuuluv kaubamärk, vaid üldine nimetus akuseadme tavalisest kiiremaks laadimiseks. Kiirlaadijaid on lisaks nutitelefonidele ka mitmetele elektriautodele ja paljudele teistele seadmetele.
Heal kiirlaadijal mitu nime
Erinevatel tootjatel on erinevad kiirlaadimise nimed, aga üldiselt toimib kiirlaadimine ikka ühtmoodi. Kõige tuntum neist on ilmselt Quick Charge, mille loojaks on üks kuulus protsessoritootja Qualcomm. Mitmel telefonitootjal on tihti ka eraldi kiirlaadijad ja kiirlaadimise nimed. Üks kiirlaadimise enim massidesse viinud tootja on Huawei, kelle tehnoloogia kannab nime SuperCharge ehk eesti keeles SuperLaadimine.
Kui võrrelda kiirlaadimist tavalisega, siis kiirlaadimise puhul on telefoni osa veidi täiustatud, et telefon võtaks probleemideta vastu rohkem voolu korraga. Huawei kiirlaadimise puhul on tehtud küllaltki märkimisväärne innovatsioon – Qualcommi Quick Charge’i 9V/5A asemel kasutab Huawei kiirlaadimine ligi poole vähem ehk 4.5V/2A voolu, mis tähendab praktikas lihtsalt seda, et telefon on laadimise ajal märkimisväärselt jahedam kui mõni teise tootja telefon.
Kiirlaadimine on ka turvaline
Müüt on see, et kiirlaadimine on ohtlik ja kiirlaadimise tulemusena võib telefon koguni põlema süttida. Vastupidi – kiirlaadimine on väga turvaline. Näiteks Huawei kiirlaadimise puhul on telefonis kokku 5 n-ö turvaväravat (kokku 15 osa), millest igal väraval on kolm eraldi osa (temperatuuri, elektrivoolu ja pinge mõõdikud). See tagab selle, et kui ka midagi peaks laadimisel valesti minema, saab telefon sellest kohe aru ja lõpetab laadimise.
Lisaks on laadija enda sees kiip, mis tuvastab kaabli ja telefoni voolu vastuvõtmise võimsuse ning hakkab voolu andma vastavalt sellele, mis on kõige efektiivsem ja turvalisem.
Kiirlaadimine – kellele ja milleks?
Kiirlaadimine, nagu nimigi ütleb, võimaldab laadida telefoni oluliselt kiiremini kui tavapärane laadija ja laadimine. Näiteks Huawei Mate 9 puhul saab kõigest 20 minuti jooksul laadida telefoni nii täis, et see peab õhtuni muretult vastu. Kiirlaadimine on eriti kasulik just neil hetkedel, kui unustad telefoni laadima panna ja see on hommikuks tühi või väga aktiivse kasutuse tõttu on aku liiga vara tühjaks saanud. Kiirlaadimine aitab mõlemal juhul probleemi lahendada umbes poole kiiremini kui tavalise laadijaga.
Seega, kiirlaadimine on väga tänuväärne ja hea lahendus uuemate telefonide juures, see on lisaks kiirusele ka väga turvaline ning seda karta pole vaja.