Acer proovis Predator 17 sülearvutiga mängurimaailma siseneda, kuid ebaõnnestus

Mänguriarvutid ehk tavalistest arvutitest võimsama graafikakaardi, protsessori, jahutuse ja teiste oluliste lisadega arvutid on loodud justnimelt mängimiseks, kuid saab kasutada ka tööks. Sülearvutite puhul on samamoodi – tavalised mudelid pakuvad piisavalt jõudlust surfamiseks, veebilehitsemaiseks ja kergemate arvutimängude jooksutamiseks, aga mänguriarvutid on palju võimsamad, sobides nõudlikumateks toiminguteks.

Kui mõelda mänguriarvuteid tootva (suur)ettevõttte peale, siis kes esimesena meenub? MSI? ASUS? Dell? Lenovo? Siiski on nende kõrval üks Euroopas esindatud suurtootja, kelleks on Acer. Tõenäoliselt pole Acer mänguritoodete poolest kuigi tuntud, sest mänguriarvutite valmistamine on ettevõtte jaoks pigem uus asi. Aceri Predatori tooteseeriasse kuulub juba päris suur arv erinevaid mudeleid. Alustades sülearvutitest, on seal Predator 15, 17(X) ning uus 21 X. Lauaarvutitest on saadaval mitmed mudelid, näiteks G6 ja G3. Samuti on saadaval erinevaid ülivõimsaid monitore ning lisatarvikuid. Meil oli mitu kuud luubi all Acer Predator 17 mänguri sülearvuti.

Ekraan

Meie testis oleval Predator 17 mudelil on UHD ekraan resolutsiooniga 3840x2160p – paremat ei saaks tahtagi. Teadmiseks – number “15” või “17” toote nime taga tähistab ekraani suurust. Ükskõik, kas vaadata ekraanilt 4K videoklippe või mängida mänge maksimaalsetel resolutsioonidel, võtab ekraan näo naerule küll – piksleid on palju ja pilt on suurepäraselt terav, kirgaste värvide ja heade vaatenurkadega. Soodsamate hindadega on saadaval ka üsna tavalise Full HD ekraaniga mudelid, mis võivad olla isegi mõistlikumad, kui pole vaja nii palju piksleid.

Jõudlus

… on väga hea, nagu ka paari tuhande euroselt hinnanumbrilt oodata võiks. Arvutiga sai proovitud nii paari arvutimängu kui ka 4K resolutsioonil suurte bitikiirustega videote töötlemist ning samal ajal ka mitmete teiste ressursinõudlike programmide kasutamist. Paljude nõudlike rakenduste üheaegse kasutamise tagab 64 GB suurune muutmälu, mis on ka väga raskeks kasutamiseks ülearune. Enam kui pool sellest mälumahust on alati kasutamata. Protsessoriks on Intel Core i7 6700 HQ, mis töötab taktsagedusel 2.6 GHz. Graafikakaardiks on nVidia GeForce GTX 980M, millest muidu piisas väga hästi, aga arvutimängus Grand Theft Auto V ei saanud maksimaalsetel sätetel kuigi nauditavalt mängida, kuna kaardisagedus oli umbes 20, mis ei ole üldsegi piisav.

Enamik graafikasätetest tuli keerata keskmise peale, et saaks umbes 40 k/s juures mängida, mis on juba “okei”. Sellest mudelist on veidi parem Predator 17 X, mis on muus osas sama arvuti, välja arvatud selle graafikakaart, mis on täismõõdus GTX 980, mitte enam sülearvutitele tehtud miniversioon sellest. Ilmselt selle võimsama mudeliga oleks mainitud probleem väiksem. Witcher 3 mängu proovides jäi maksimaalsetel graafikasätetel kaadrisagedus umbes 30 juurde.

Kettaruumi ei tohiks väheks jääda ka siis, kui arvutis on mitu suurt mängu ja palju filme. Meie konkreetse mudeli kettasüsteemi kuulub 500 GB suurune SSD süsteemiketas (sellel on Windows 10 operatsioonisüsteem ja dokumendid). Kui see hakkab täituma andmetega, saab tõsta vähem kasutatavad failid, filmid ja mängud 2 TB suurusele kõvakettale. Suuremat kõvaketast vajavat inimest on raske ette kujutada. P.S. Saadaval on ka mitmeid mudeleid, millel on vähem kettaruumi, muutmälu jne, – need on ka soodsamad.

Ühendused

Päris hästi on lood erinevate ühenduspesadega, mida on kokku 11. Paremal küljel on lisaseadmete ühendamiseks USB C pesa, 2 usb 3 pesa ning HDMI ja DisplayPort liidesed väliste monitoride ühendamiseks. Veel on Keningstoni pesa ühendamaks turvalisuse tagamiseks Keningstoni turvakaabli. Vasakul küljel on toitepesa, helisisend ja -väljund. Veel on SD mälukaardipesa, millele lisaks on üks põnev asi, aga sellest veidi hiljem. Arvutil on Wi-Fi ühendus (802.11a/b/g/n/ac) ning võrgukaabli pesa, mis on tavaline, aga neil on üks omapärane, kuid praktiline funktsioon. Nimelt on arvutis kasutusel Killer DoubleShot Pro, mis kasutab korraga nii Wi-Fi ühendust kui ka võrgukaablit, tagamaks väiksema viivituse – oluline mitmikmängudes.

Jahutussüsteem

…on teistest erinev ja toimib hästi. Arvuti jahutamine toimib nii, et ees äärtes on kaks tolmufiltriga ventilaatorit, mis tõmbavad eest õhu sisse, jahutades arvutit seestpoolt. Seejärel tuleb õhk tagant suurte avade kaudu välja.

Olemas on optiline seade (DVD lugeja). Mõned arvustajad loevad selle sülearvutite puhul miinuseks, kuid Acer on sellele mõeldes teinud huvitava liigutuse arvuti disainimisel. Nimelt on arvuti all väike liugur, mille lõpuni liigutamisel ühendatakse optiline seade arvuti küljest lahti ning selle saab mugavalt välja tõmmata. Mis aga saab selle eemaldamisel – arvuti läheb seest tolmu täis ja jahutamine on halvem kui varem? Ei, vastupidi. Optilise seadme asemele saab sisestada komplektis oleva täpselt sama suurusega “karbi”, milles on ventilaator. Nii toimib arvuti jahutamine veelgi paremini ja ei pea optilist seadet üldse olema, kui selleks soovi ega vajadust pole.

Arvuti üldine jahutus on pigem keskmine kui hea. Kui näiteks veebist uudiseid lugeda, siis on loomulikult arvuti mõnusalt jahe, aga peagi hakkavad ventilaatorid väga kõvasti ja valjusti liikuma, kuigi tegu on ühe lihtsama toiminguga üldse. Mängides või suurte failide eksportimisel läheb arvuti päris kuumaks, nii et tahaks selle käest ära panna.

Klaviatuur

Selliste kulukamate sülearvutite puhul mängib olulist rolli ka klaviatuur. Acer Predator 17 klaviatuur pole mehaaniline, vaid on chiclet-tüüpi. Klahvidele pole alla liikumiseks eriti ruumi antud, kuigi arvuti paksuselt võiks seda oodata. Siiski midagi väga hullu see pole, kuna klahvid teevad häält ja kõik tundub olevat õiges kohas.

Klaviatuuril on ka paar väljatoomist väärivat positiivset omadust. Noolenupud ja klahvid W, A, S, D – kõik mängudes peamiselt kasutatavad klahvid on värvitud äärtest ja veidi pealtki  punase värviga, et neid oleks hästi näha. Teine hea asi on klaviatuuri tagantvalgustus. Klaviatuuri all on valgustid, mis valgustavad kõiki klahve nii, et neid oleks pimedas hea näha või siis võimaldavad vastavalt soovile arvutit personaliseerida. Vaikimisi on tavaklaviatuuri osa punaselt valgustatud ja numbriklaviatuur siniselt. Seda saab vastavalt soovile muuta. Valgussensorid saavad hästi aru, millal tuleks valgustus käima panna. Käsitsi saab valgustust välja ja sisse lülitata, vajutades korraga alla klahvid Fn ja f9. Nagu ka teistel mängurite sülearvutitel ja klaviatuuridel, on ka Predatoritel klaviatuuri kõrval terve rida kohandatava toimega lüliteid. Neid saab panna avama programme või muutma näiteks ventilaatorite võimsust.

Veel valgustust

See on ilmselt kõigile teada, et Apple’i MacBook Pro mudelitel ekraani taga olev näritud õuna logo on valgustusega. Acer on lisanud oma Predatori sülearvutite taha Predatori logo ning mõlemale poolele ühe triibu, mis hakkavad vastava klahvi vajutusel punase värviga põlema. Päikesevalgusega seda eriti näha pole, aga hämaras on väga ilus.

Puuteplaat

Predator 17 puuteplaat (ingl. k touchpad) on keskmise suurusega ning õnneks on selle kaks klikiklahvi ka füüsiliselt olemas, mitte ei ole puuteplaadi all, nagu mõnel soodsamal mudelil ja Apple’i sülearvutitel. Puuteplaati saab ka välja lülitada, kui see näiteks mängimist segab. Selleks on puuteplaadi kõrval väike lüliti. Kui sellel olev tuli on roheline, saab puuteplaati kasutada. Punase tule korral on välja lülitatud.

Kõlarid

Kõlarid tekitavad nii-ja-naa-emotsioone. Kuigi need teevad väga valju heli, on nende asukoht vale. Kõlarid asuvad peaaegu arvuti all, mis on väga halb asukoht, kui arvutit ei hoita just õhus, ning ka siis võiksid need olla suunatud ülespoole, et oleks paremini kuulda. Ka bassikõlar, mis on väga tänuväärne lisa, on täielikult arvuti all. Oleks märgatavalt parem, kui kõlarid asuksid näiteks eespool ventilaatorite kõrval.

Kvaliteet väljastpoolt

Predator 17 on seestpoolt väga võimas ning ka ekraan on väga hea. Kas see on ka väljastpoolt tugev ja kvaliteetne? Lühike vastus: ei. Arvuti on täielikult valmistatud plastikust –   juba see ei tõota head. Ükskõik kuhu arvuti peal veidi vajutada, on tunda, kuidas plastik veidi paindub. Kuigi see pole hea, on see üle elatav. Sellest veelgi suuremaid probleeme tekitab arvuti ekraan, mis paindub väga palju – seda nii külgedelt kui ka väljast sissepoole. Seetõttu ei ole mõistlik ekraanile midagi (raskemat) asetada ning ekraani tuleks üldse käsitseda ülima ettevaatlikkusega.

Meie testperioodi jooksul ilmnes üks üllatav asi ekraaniga. Nimelt pärast paari kuud kasutamist olid ekraanil märgatavad kriimud, mida varem seal polnud. See pidi juhtuma päris iseenesest ekraani ja klaviatuuri kokkupuutel, kui ekraani on suletud asendis, kuna midagi rasket pole ekraanile pandud. Samuti mõnikord veebis lehtedel kerides koosneks ekraan justkui kahest erinevast osast, mille üks pool liigub hästi, aga teine jõuab viivitusega järele. Seda ei juhtu alati, aga mõnikord siiski…

Aku

Kui juba oleme negatiivsete asjade juures, ei saa rääkimata jätta akust, mis on sülearvutite puhul üks olulisemaid komponente. Akukestvus on väga halb. Kui lihtsalt uudiseid lugeda ja veidi kirjutada, kasutades Wi-Fi ühendust ja ekraani heldust 75% juures, peab aku vastu maksimaalselt kaks tundi. Kui teha ilma vooluvõrku ühendamiseta raskemaid toiminguid, ei kesta aku üle tunni.

Kolm veidrat probleemi

Negatiivsete asjadega pole kaugeltki veel kõik. Kolm veidrat miinust on veel.

Esiteks: suurus. Ehkki ekraan on 17,3-tolline, on arvuti ise ekraani osast palju suurem. Pärast paari tunni pikkust arvutikoti otsingut tuleb tõdeda, et Eesti e-poodidest sobiva suurusega arvutikotti ei leidnudki. Isegi 20-tolliste arvutite jaoks loodud kotid on valedes mõõtmetes Predatori jaoks ning ei jää muud üle, kui kanda arvutit kas käes, suures kilekotis või suuremat sorti seljakotis.

Teiseks: iseäralikud sisselülitamised. Millegipärast lülitub arvuti täiesti suvalistel aegadel iseenesest sisse ning töötab, kuni aku tühjaks saab. Seda nii  unerežiimis kui ka täielikult väljalülitatuna. Seda on juhtunud nii ööl kui päeval, kuid kõige ehmatavam hetk oli autos, kus arvuti oli kilekotis ning see omakorda oli sulama hakkamisele juba väga lähedal.

Kolmandaks. Kõige imelikum asi, mida iial sülearvuti puhul kogenud – kui asetada telefon arvuti lähedale, hakkab arvuti ekraan vilkuma ja lülitub välja. Et arvutit edasi kasutada, tuleb see  välja lülitada ja uuesti käivitada. Seda juhtus mitmete erinevate telefonidega. Miks arvuti telefone nii väga vihkab, pole teada. Telefon tuleb jätta lihtsalt arvutist eemale.

Kokkuvõte

Nüüd oleme jõudnud lõppu, kõige olulisema küsimuse juurde: kas osta või mitte osta? Acer Predator 17 sülearvutit osta soovitada ei saa. Kuigi sellel on jõudlust palju, ekraan hea ning mudelite hinnad konkurentsivõimelised, on puudusi liiga palju. See veel ei tähenda, et Acer üldiselt halb oleks. Predator 17 on firma üks esimestest mängurite sülearvutitest ja see põrus. Tootjal on veel palju arenguruumi ning ehk on järgmine mudel juba parem.