Põhjalikud arvustusedEesti

Stigo – lahutamatu kaaslane suurlinnades

0

Juba mitmeid aastaid on Eestis toodetud üle maailma laineid löövaid tehnikaimesid, seekord siis elektri jõul liikuv pisimopeed Stigobike. Otsustasime ka omal käel uurida, mis sorti aparaat see õigupoolest on. Natuke rohkem kui aasta tagasi jõudis see ametlikult müügile ning on kättesaadav üle maailma edasimüüjate võrgustikust.
Tehnilise poole pealt on tegu kompaktse elektrirolleriga, mida on võimalik vaid mõne sekundi & liigutusega kokku pakkida, nii et see võtab enda alla kõigest 40x48cm suuruse põrandapinna. Tänu sellele on võimalik sõiduvahendit väga mugavalt mahutada ka kontorisse või pisemasse korterisse. Edasi veab Stigot koos sõitjaga 250W elektrimootor, mis tundub paberil küllaltki jõuetuna, kuid tegelikult saab suurepäraselt hakkama inimese sõidutamisega. Stigobike’i on võimalik soetada nii ühe kui ka kahe 36V akuga. Vastavalt sellele on siis ka sõiduulatus – ühe akuga umbes 15km ja kahe akuga 30km ning täislaadimiseks kulub ligikaudu 3,5 tundi. Vastavalt akude arvule sõltub ka masina kaal – kas 14.1kg või 15.3kg. Maksimaalne kiirus on seadusandluse tõttu piiratud 25km/h juurde, kus on Stigo liigitatud pigem jalgrataste kui mopeedide hulka, mis tähendab lihtsustatult seda, et kiivrit pole vaja kanda ning sõita tohib jalgrattaga sõitmiseks ettenähtud teedel. Ees kasutatakse V-pidureid ning taga mehaanilist ketaspidurit. Maksimaalne kandevõime on 100kg. Kuna tegemist on tänavalegaalse pisimopeediga siis on ta varustatud ka esitule, tagatule (k.a piduritule) ja signaaliga.

Sõitmine on imelihtne, kokkupanek aga nõuab veidi õppimist

Kui tee on sile, siis on Stigot hea enda järel vedada

Stigoga sõitmine on pigem sõitmine jalgratta kui kulguriga, mistõttu peaks pea igaüks sellega hakkama saama – kõik, kes saavad hakkama jalgrattaga sõiduga, saavad ka Stigoga. Pole vaja koguda julgust ega otsida pingsalt tasakaalu, vaid hüppa kohe sadulasse ning käivita masin nupust, viipa käivitamiseks kiipi ning asu teele! Traditsiooniliselt asuvad kõik juhtseadmed just nendel kohtadel, millega me harjunud oleme. Vasaku käe all tagapidur ning paremal käel esipidur, tempo lisamiseks on parema käe all rutska. Ohusituatsioonides on abiks signaal, mille leiab vasaku käepideme juurest. Kõik tundub lihtne ja loogiline. Ka tulede üle pole vaja pead vaevata – need lülituvad sisse automaatselt. Küll aga naisterahvastele ning lastele võib olla kokku panemine/lahti võtmine olla esialgu peavalu. Nimelt nõuab lukustushoovad üsna tugevat vajutust, millega nõrgem sugupool või lapsed ei pruugi hakkama saada.

Meie eesmärk oli panna Stigobike proovile just Eesti tingimustes – nii Tallinna kesklinnas, äärealadel kui ka suvituspiirkonnas ehk kohtades, kus reaalselt võiks Stigo ka kasutust leida. Tipptunni ja kesklinnas liigeldes on Stigobike arutult mõnus abimees. Mängleva kergusega on võimalik läbida kilomeetriseid vahemaid ja pikema vahemaa korral saab sekunditega kokku klappida ning liigelda edasi juba ühistranspordiga, võites seeläbi veel väärtuslikku aega. Ühistranspordis ei vaata keegi altkulmu, kuna kokku panduna ei võta Stigobike mitte rohkem kui ühe lisareisija ruumi (põrandapinnast 40cmx48cm) ja kellelegi see ette ei jää. Kokku klapituna liiguvad väikesed abirattad väljapoole ning sõiduk jääb neile stabiilselt seisma. Abirattad on selleks, et teda oleks võimalik enda järel vedada nagu ratastel kohvrit, kuid peab tõdema, et vedamiseks mugavat asendit leida on üsna võimatu. Ebatasasemal teel (näiteks vanalinnas) tekib tahtmine pigem tõsta, kuna nendel pisikestel ratastel järel vedades kipub kõvasti raputama ning juhtraua keskosast kinni võttes ja järel vedades müksab sind aeg ajalt käepide. Ringi sõites aga tuleb arvestada takistustega nagu madalamad äärekivid aukudega teed, milleni jõudes tuleb lihtsalt kiirust alandada. Tegemist on siiski võrdlemisi väikeste ratastega ning ilma vedrustuseta masinaga, mis pole mõeldud ebaühtlasel teel sõitmiseks. Küll aga väärib sõidumugavus muus osas kiitmist. Olgugi, et seade näeb ise välja kui täiskasvanutele alamõõdus, on sellega mõnus sõita. Sadul on üllatavalt mugav ning istumisasend ei ole väsitav. Küll aga pikema sõidu juures maanteel kippus sõidukiiruse reguleerimiseks mõeldud “rutska” natuke kätt väsitama. Ilmselt vajab see natuke harjumust, kuna Stigobike’il on parempoolsest käepidemest umbes poole ulatuses nn gaasihoob, tavapäraselt kasutatakse aga terves ulatuses olevat gaasihooba. Juhitavuse osas nõuab harjumist eelkõige ainult madalamal kiirusel (jalakäija kiirus või alla selle), kuna veojõu doseerimine ei ole väga täpne, vaid pigem “peal”-“maas”-stiilis. Küll aga suuremal kiirusel või isegi maksimaalkiirusel slaalomit sõites tundsin end kui kala vees – siinkohal ei ole kompaktratas jätnud jälgi kompromissidest. Ka pidurid on tasemel: kuna keharaskusest suur osa asetseb tagarattal, siis ei tundu ka esipidurite kasutamine ohtlikuna.

Kui Tallinnas sõites oli sõites peamine tegevus laveerimine äärekivide, aukude ja inimeste/autode vahel ning sellega tuli Stigo suurepäraselt toime, otsustasime proovida sõitmist ka maakohtades. Testasukohta – Võsule – oli Stigot mugav viia, kuna universaalkerega autode pagasiruumi mahub Stigo kenasti ära. Väiksemasse auto pagasiruumi see kahjuks ilma ühe istmerea madaldamiseta ei mahu. Sisimas lootsin, et Stigot on võimalik paigaldada auto pakiruumi risti, kuid see on siiski kokku pakituna liiga kõrge. Hiljem suuremasse universaalkerega autosse proovides samuti tõdesin, et võtab suure osa pakiruumist ära, kuna on kokku panduna liialt pikk ja mahub ära ainult diagonaalis asetades, kuid nii halvab see ära enamuse pakiruumist.

Kohale jõudnuna ootas ees aga ilus ilm ja palju uusi vallutamist vajavaid teid. Maksimaalne sõiduulatus 30 km sai proovile pandud ja seda ta täitis, isegi ületas pisut. Kui akud saavad tühjemaks, siis langeb pisut maksimaalkiirus (2-3 km/h) ning masin muutub õige pisut loiumaks, kuid ei midagi drastilist. Samuti sai ta hakkama ka poole kilomeetrise tõusuga, kiirus küll langes 8km/h, kuid see on pigem ekstreemsus. Tundus, et ka siin tunneb Stigo end koduselt ning isegi laadimiskohad olid isegi kergliiklusteele rajatud – pingid koos 220V pistikuga juhuks kui peaks vaja minema. Erinevalt Tallinnast ei pidanud pingsalt äärekive ja tänavaauke jälgima vaid sai tunda täit mõnu sõidust. Kogu olemist muutis stressivabaks ka see, et kõikjale minnes saab Stigo kaasa võtta või turvaliselt ära panna ilma, et peaks vaeva nägema.

Kokkuvõte: Stigo meeldib kõigile, aga kõigil pole nii palju raha

Kokkuvõtteks võib öelda, et eestlased on taaskord hakkama saanud sõltuvusttekitava tootega, mis oma omadustelt on antud segmendis esirinnas. Tahes tahtmata transpordi valdkonnas me näeme aina enam elektri jõul liikuvaid tooteid ja küsimus on vaid selles, et mis järgmiseks. Suurlinnadesse on kindlasti tegemist tänuväärt abimehega, kes viib sind sinna, kuhu soovid, ja aitab ka aega kokku hoida.

Positiivne:

Kasutuslihtsus

Kompaktsus

Disain

Sõiduulatus

Negatiivne:

Hind

 

Kui leidsid kirjavea, palun anna meile sellest teada, märgistades kirjavea ja vajutades samal ajal alla klahvid Ctrl ja Enter.

7 põhitõde sotsiaalmeedia turvaliseks kasutamiseks

Eelmine lugu

Sony Xperia XZ Premium

Järgmine lugu

Sulle võib ka meeldida: