Tänapäeval on tavaline, et telefonil on väga hea kaamera, millega tehtud pilte võib julgesti ka paberile panna, või suurel ekraanil näidata ilma, et pildikvaliteet kannatada saaks. Kuid millal hakati tootma esimesi kaameraga telefone, millist pilti need tegid ning kuhu oleme jõudnud praeguseks? Sellest juttu tulebki.
Esimene telefonikaamera
Poelettidele jõudis esimene kaameraga telefon aastal 2000. Seadme nimi oli Sharp J-SH04, mis ei pruugi küll midagi öelda, kuid sel ajal oli see kõva tegija, sest siis ei olnud veel kellegi telefonides kaamerat. Megapiksleid oli sellel 0.11 ning nagu isegi arvata võib – head pilti see ei teinud. Telefon kaalus ka kõigest 74 grammi. Võrdluseks võib tuua, et tänapäeval kaalub keskmine nutitelefon 150 gramm ning megapiksleid on üle 10 ja sensorid on ka olulised suuremad ja võimsamad; optika ka.
Sharp J-SH04 massidesse ei jõudnud, sest inimesed polnud veel sellise saavutuse jaoks valmis.
Mõni aasta hiljem
Aastal 2002 tõi Nokia turule oma nutitelefoni, millele oli lisatud juba veidi parem kaamera. Täpsemalt 0.3 megapikslit. Telefonil oli 4 megabaiti sisemälu, kuhu sai salvestada üsnagi mitu pilti, ning sellest oli tol ajal enam kui küll. Pilte sai nautida 2,1-tolliselt ekraanilt.
2003. aasta novembris tehti suur uuendus, kui Panasonic lisas telefonikaameratele automaatse fokuseerimise süsteemi. Praegu ei kujutaks me telefone ilma selleta ettegi.
Kas telefonikaamera hakkab saama tavaliseks?
2005. aastal muutis Sony Ericsson telefonikaameraga tehtud pildid juba täiesti vaadatavaks, kui telefonile lisati 2 megapiksline kaamera. Üks oluline samm oli sellel telefonil välk, mis võimaldas hakata pilte tegema hämarates oludes.
Ühelt poolt telefon, teiselt poolt kaamera
Kui varem telefonidega suumida ei saanud, mis oleks ilmselt olnud mõttetu vaadates kui madala kvaliteediga pilte suutsid telefonikaamerad teha, siis aastal 2007 tõi LG müüki nutitelefoni, mille objektiiv ulatub välja ja millega saab teha juba 5 megapiksliseid fotosid. Väljaulatuv objektiiv annab eelise telefoniga juba päris korralikult suumida. Nimelt 16-kordselt. Sellise telefoni miinus oli selle suurus – see ei mahtunud eriti hästi taskusse.
Telefonid suutsid teha juba peaaegu sama head pilti kui tavalised kaamerad
2010. aastal toodi turule juba 12-megapikslise kaameraga nutitelefon Nokia N8, mille kohta öeldi, et tegu oli sel ajal parima telefonikaameraga. Enam ei pidanud hea pildi saamiseks suurt kaamerat kaasas vedama, vaid piisas ainult telefonist.
Liiga palju megapiksleid!?
Taaskord leiutas Nokia supervõimsa, 41 megapikslise telefonikaamera (Nokia 808 PureView), millega sai päris korralikult suumida, enne kui pildikvaliteet kannatada sai. Eriti populaarseks see mudel ei saanud.
Kaks kaamerat
Kui täpne olla, siis isegi kolm kaamerat, kui võtta arvesse ka esikaamerat. Just täpselt nii palju kaameraid ongi Huawei lipulaev P9-l, mis on üks esimestest kahe tagumise kaameraga telefone, kui välja arvata mõned aastad varem tehtud 3D-kaameraga telefonid LG-lt ning Huawei tütarfirma Honori mudel 6 Plus, mida esitleti juba 2014. aastal. Kahe kaamera süsteem on üsnagi uus ja paljude jaoks mõistmatu. Huawei seletab, et kahest kaamerast ühel on tavaline sensor, mis keskendub värvidele ja jäädvustab värvifotosid. Teine kaamera salvestab pilti mustvalgelt ning ei keskendu värvidele, vaid pildi heledusele. Neid liites saadakse tulemuseks terav ja ilus foto ning valgust pääseb sisse 270 protsenti rohkem kui iPhone 6S’il ja 70 protsenti rohkem kui Samsung Galaxy S7-l. Tarkvaraliselt on võimalik pildi kindlat objekti fookuses hoida, nii et taust on väga udune ja ei sega vaatamist.
Tulevik
Praegu võib küll tunduda, et telefonikaamerad enam paremaks minna ei saa, kuid ilmselt juba mõne aasta pärast on resolutsioonid suuremad, sensorid võimsamad ja ehk suuremadki. Eks paistab…